Juhan Viiding 75. Liblikas, kes lendas tulle

1. juunil võinuks 75-aastaseks saada Juhan Viiding, mõjukamaid ja saladuslikumaid eesti luuletajaid läbi aegade.

false

Köiel tantsib see mees, väikest kasvu, habras, õrn ja väga tugev, pingul nagu pillikeel. Ta liigub mööda köit erakordselt elegantse kergusega, muretult kaelamurdvaid poose võttes naeratab ta üleolevalt publikule, kes ei suuda temalt pilku hetkekski kõrvale pöörata. Publik ahhetab, hingab ühes rütmis surmapõlgavate trikkidega, mees kontrollib pealtvaatajate iga hingetõmmet. Mitte igaüks ei märka, et mehe üks silm naerab, aga teine nutab nagu teatrimaskil, võib-olla ongi see mask tal ees. Me vist ei näe tema nägu, ta on ju kõrgel, nägu on kuidagi varjus, sest üha hämardub ja vaid üksainus ere latern jääb valgustama ööd.

Pole selge, kui kõrgel on see köis ja kas seda ikka üldse päriselt ongi, sest ajuti paistab mees tantsivat õhus. Iseäralik oht hõljub köieltantsija ümber, aga mitte tema all laiuv kuristik ei ole see oht. Sest õhk kannab meest, mitte nöör, ta ei käi nööri mööda. Mida nähtamatumaks muutub köis, seda kergemaks muutub mees, tema niigi kitsas keha aheneb veelgi, tasakaalu hoidvad käed, mis niigi meenutasid tiibu, sirutuvad üha laiemale, tiivad on mustvalged. Kuidas me kohe ei näinud, et see pole mitte mees, kes õhus tantsib, vaid liblikas? Laterna poole tantsib see liblikas, valguse alguse ja lõpu poole, ta tantsib läbi elu- ja surmatubade, ühest teispoolsusest teise.