Mihkel Kuusk on TÜ VKA teatrikunsti 13. lennu tudeng ja filmisõpradele tuntud ka Ove Mustingu filmist „Kalev“, kus ta mängis Gert Kullamäed. Oma muusikavaliku kohta ütleb Mihkel nii (kuulata saab ka siit):

Mark Kozelek/Jimmy Lavalle – Ceiling Gazing

Need pisarad, mis selle loo ajal voolama hakkavad, tervendavad.

Purki ja sügavkülma – talvel hea võtta.

(P. Sorrentino „La Grande Bellezza“ tutvustas mulle seda lugu)

Coldplay – Swallowed In The Sea

Naljakas mõelda, et mõni bänd saab kalliks (ma ju ei tunne neid isiklikult, ja samas..). Isegi kui nad on triivinud kuskile „mujale“, siis ikka elan kaasa. Isaarmastus.

Sigu Rós – Saeglopur

Ma võtan oma kurbuse ja valu, ma võtan oma südantsoojendavad mälestused, kõik sõbrad, armastuse ja tulistun raketiga igavikku, et saada päikesekiirteks ja õielehtedeks.

(allolevalt YouTube'i lingilt saab kuulata kogu muusikavalikut järjest)

Hania Rani – Leaving

Muusika kui ilmastik. Klaverihelid kui turvatunne.

Argo Vals – Mjuuli

Küte ja tundlikkus saavad keskel kokku. Kõik annan välja, aga pärast õie noppimisel käsi ei värise. Ja muidugi - Eesti.

Tigran Hamasyan – Out Of The Grid

Hullus, polürütmia, täpsus, trummari unistus... Kohati isegi mõttetuse piirini, aga nii elujaatav. Loo teine pool on kõik mida esimene pole, aga „jaa!“ jääb.

Nils Frahm - #2

Kultuuriinimesed ja treenitud kõrvaga rahvas tantsima! Elektrooniline muusika mõjub sama „elusalt“ kui „päris“ pillidega esitatud muusika. 0 ja 1 vahele mahub dünaamika!

Stromae – ta féte

Fenomen, kes tegi maailmale ära prantsuse keeles! Julgelt ja südamerahuga kitš.

Loominguvabadus. ŠÕU.

The Blaze – SHE

Kõrvaklappidesse ja jooksma. Tõused lendu!

September – Cry For You

Ei oska sellesse vist kunagi lõpuni suhet võtta. Miski minus plahvatab kui ma kuulan seda ja teine pool irvitab. Vastuolu, mis arvatavasti saadab mu muusikamaitse arengut kuni lõpuni. Keelatud vili. Kummikommid – parim, aga süda läheb üsna kiiresti pahaks.