RAAMATUBLOGI: Trasvestism on midagi palju olemuslikumat ja bioloogilisemat, kui lihtne ekshibitsionistlik kalduvus käia tänaval naisteriietes

Leonardo Padura, „Maskiball“, tõlkinud Maarja Paesalu, Toledo, 238 lk.

Taaskord Vabaduse saar aastast 1989 kogu oma kummalisuses, kus kommunistlik süsteem ei suuda end läbi suruda Kuuba ajaloost ja kultuurist ega mõjuta sigaritest, rummist, pesapallist ja muretust elulaadist haaratud kuubalasi vähimalgi määral. Ehk siis Leonaro Padura romaanisarja „Neli aastaaega“ ehk „Havanna kvartett“ kolmas teos. Ja taaskord suurepärane.

Samavõrd isepärane, kui kommunismi ja kariibipärase kultuurisegune Kuuba on ka politseileitnand Mario Conde ehk Krahv, kelles peitub kõik inimlik – nõrkus rummi, hea toidu ja kaunite naiste vastu – ja kes tunneb enda sõnul solidaarsust kirjanike, hullumeelsete ja joodikutega. Parema meelega tahaks ta olla kirjanik, soojendades üles vana armastus kirjasõna vastu, ent teeb ometi politseitööd täie hingega eelkõige selleks, et jõuda tõeni.

Conde raamatud, mida tuleb igati tituleerida väärt(krimi)kirjanduseks on kaugelt midagi muud, kui lihtsad põnevuslood, sest avavad maailmu, millest esimene ja teine maailm teadmatusest (või teadlikult) kõrvale hoiab. Näiteks transvestiitide keskkond, sest just sinna tuleb Condel seekord sukelduda.

Olgu kommunism või mitte...

- - -

„Jah, see on meesterahvas. Naise riietes ja naisterahva meigiga. Meil tapetakse isegi transvestiite, nii et oleme selles suhtes peaaegu arenenud riik. Kui me samas vaimus jätkame, hakkame varsti rakette tootma ja sõidame Kuule...“

„Ära aja paska suust välja, lase edasi,“ sõnas Krahv ja viskas koni jõe suunas. Talle meeldis end mõnikord niimoodi väljendada ning kohtuarst pani teda mingil ühtaegu ähmasel ja möödapääsmatul põhjusel järsult käituma. Võib-olla oli asi üksnes labases familiaarsuses millega too surma suhtus.

- - -

Condele hakkab vähehaaval avanema seksuaalvähemuste varjatud ja ekstravagantne maailm, mis tema matšolikku ilmavaadet esialgu ärritab. Algab poliitiline ja erootiline, teatraalne ja literatuurne, poeetiliselt sentimentaalne ja ebakorrektne teekond 1980-ndate Havannas ja 1960-ndate Pariisis, kus Conde teejuhiks saab legendaarne ja andekas, kommunistliku režiimi poolt oma kuulsuse tipul tühistatud dramaturg ja lavastaja Alberto Marqués – värvikas isiksus, kelle loo kaudu avaneb sotsialistliku Kuuba loomeinimeste keeruline saatus.

Tuleb tunnistada, et autor kõnnib tänapäevaste normide järgi noateral ja võib arvata, et õige pea kantakse „Maskiball“ keelekasutuse tõttu keelatud kirjanduse nimekirja. Ent teisalt... Kui kirjeldada möödunut, siis ei saa toonaseid arusaamu, mõttemalle ja väljendeid pehmendada, sest see poleks tõepärane. Teisalt võiks olla tähtis sisu, mitte vorm, millesse tõsised teemad on pakitud.

- - -

Krahvile hakkasid mõned asjad selgeks saama – trasvestism on midagi palju olemuslikkumat ja bioloogilisemat, kui lihtne pederastlik ekshibitsionistlik kalduvus käia tänaval naisteriietes, nagu tema ise oli oma labase räige šovinismiga alati arvanud. Ent teda polnud õigupoolest kunagi lõpuni veennud transvestiidi eesmärk muuta oma välimust, et teistele paremini külge lüüa. Kellele külge lüüa? Nii-öelda tõelised mehed, karvase rinna ja haisvate kaenlaalustega heteroseksuaalsed mehed ei hakka kunagi teadlikult ühegi transvestiidiga mehkeldama, nad magaks ikka naisterahvaga, mitte naisterahva piiratud versiooniga, kelle isuäratavaim avaus on looduse kapriisse loterii tõttu igaveseks suletud. Passiivne homoseksuaal omakorda eelistaks neid niiöelda tõelisi mehi, seda ju tähendabki olla homoseksuaal ja just passiivne. Ja aktiivne homoseksuaal – rahvapäraselt bugarron, arhailiselt bujaron – kes varjab end nii-öelda tõelise mehe läbitungimatu välimuse taha, ei vaja selleks trasvastiitlikku ja mõnikord räigeks muutuvat liialdust, et äratada endas anaalseid instinkte ja tungida sisse per angustam viam.

- - -

Hea on see raamat niikuinii, aga lisaks ka hariv ja kultuurne ehk siis just selline, mis ületab jõuliselt ajaviitekirjanduse piirid. Ja kui keegi tuleb Padura „Havanna kvarteti“ teoste puhul ütlema, et krimka pole väärtkirjandus, siis vabandage...

Ah jaa... Conde võtab viimaks siiski sule pihku ja kirjutab suurepärase novelli, mis on pärl ses raamatus.