Võttes ette Caimh McDonnelli „Dublini triloogia“ (mis on paisunud juba kaheksa teose pikkuseks) teise raamatu „Päev, mis ei tule iial“, haaras hinge õndsus... Sedavõrd mõnus lugemine... Mitte lehepööraja, et ei saa põnevusest raamatut käest panna, vaid naudingupakkuja. Nagu hea viski, mida ei kuuka, vaid rüüpad vaikselt, kõigi meelte aktiveerimiseks.

Oktaloogia avateost „Sellise näoga mees“ tuleks kindlasti lugeda, aga eelkõige põhjusel, et seegi on suurepärane. Iseenesest saab sarja alustada ka teisest raamatust, ent siis jääb arusaam peategelastest ja nende olemusest kitsukeseks.

Eelnevas loos saab kokku trio, kes lahendab Iirimaa ajaloo ühe kurikuulsama inimröövi. Peapersoon on Paul Mulchrone. Ta elab napist pärandusest, kuid otsustab pärast esimest edukat juhtumit luua detektiivibüroo koos abilistega – liiga palju krimiromaane ja põnevusfilme vaadanud meditsiiniõe ja endise ropendava politseinikuga, kes ei võta vajadusel vastase needsamused pelgalt pihku, vaid rebib ka küljest.

Paraku ei lähe asjad soovitud voolus. Büroo üks osaline, Brigit, ei taha Paulist midagi kuulda, sest nad pidid abielluma, kuid poismeesteõhtul asus end mäluauku joonud meespool võõrast suksutama. Ekspolitseinik Bunny on aga sootuks kadunud ja karta võib, et ta elu – kui seda veel alles on – võib olla ohus.

Ent Iirimaal on üsna ükskõik, kuidas läheb Paulil ja tema bürool – riigi suurima kinnisvaraafääri süüdlased pääsevad kohtust ja roobitsevad tasku miljoneid, skvotterid võtavad üle põhjaläinud panga peakorteri ning kuratlik sekt ehk Iirimaa muistsed puukad lubavad korra majja lüüa.

Ses segases möllus saab Paul ootamatult tööd.

„Mul on vaja, et te jälitaksite meest nimega Jerome Hartigan.“

Paul pahvatas naerma. „See on ju sama niminagu sellel kinnisvaraarendajal Skylarki kolmikust, kes praegu ülemkohtus on.“

Naine vaatas talle otsa. Ta ei naernud.

„Kas see on mingi nali?“

Naine tegi käekoti lahti ja viskas sundimatult lauale pataka raha. „Siin on tuhat eurot, mis ütleb, et ei ole.“

„Aga...“

„Tal on armuke.“

„Aa,“ ütles Paul, kes hakkas asjale lõpuks pihta saama. „Ja teie olete petetud naine?“

„Ei, mina olen see naine, kes petab. Mina olengi tema armuke.“

Paul tegi suu lahti ja pani siis uuesti kinni.

„Hoolimata käimasolevast kohtumenetlusest on Jerome väga rikas mees. Ma olen kulutanud väga palju aega ja ... ütleme siis „vaeva“, et sellest rikkusest osa saada. Kuid see plaan on hakanud kergelt kiiva kiskuma. Ma kardan, et Jerome petab mind ja on hakanud oma naisega magama.“

Niisiis sukeldub Paul töhe, üritades meelitada detektiivibüroosse tagasi üht partnerit, leida üles teist ning tahtmatult Iirimaad taas jalgele aidata. Lisaks on tal taagaks koer, kes tundub olema vastaline, essudes täis kirjutuslaudu, kuid samas olles usaldusväärne partner.

Lugemine on, kuidas nüüd öelda... raju, kuid lahe ja suunurki ülespoole kaardu kiskuv. Ja kui nüüd takkajärgi mõelda, siis „Päev, mis ei tule iial“ on siiski lehepööraja. Kindel aasta parima eestikeeles ilmunud krimiromaani kandidaat.