KUULA | Linnalegendid ja demagoogia Eesti poliitika kuumimate teemade ümber

Riigikogus viimase kuu jooksul toimunud sõnasõda lõhestab kahte leeri nii poliitika kui ühiskonna. „Valeinfo: paljastatud“ podcast analüüsib, milliseid demagoogiavõtteid poliitikud praeguse aja kuumemate teemade üle vaieldes kasutavad.

Riigikogu obstruktsioonini viinud parteide sõnasõjas kasutatab nii koalitsioon kui opositsioon linnalegende ja demagoogiavõtteid. Sellist retoorikat ei ole võimalik tingimata liigitada „valeks“ või „õigeks“, kuid tulemuseks on ometi leegitsevad emotsioonid.

Praeguse poliitilise retoorika üle arutlesid poliitajakirjanik Herman Kelomees ja uuriv ajakirjanik Martin Laine.

Opositsioon on korduvalt väljendanud, justkui praegusel valitsusliidul pole mandaati.

Siinkohal viidatakse, justkui oleks rahvas valinud praeguse valitsusliidu valitsema muul põhjusel, kui näitab praegu viljeletud poliitika.

„Ei ole küsitud luba maksutõusudeks, ei ole küsitud luba peretoetuste äravõtmiseks, ei ole küsitud luba homoabieluks, ei ole küsitud luba tsensuuriks ehk vihakõneseaduseks. Ometi seda tehakse äärmiselt räigete võtetega. Sellele tuleb vastu hakata,“ ütles EKRE esimees Martin Helme väljaandes Uued Uudised.

„Abieluvõrdsuse juures on meil ilmselt kõige konsensuslikum koalitsioon üldse, arvestades, et kaks erakonda kolmest seda selgelt lubasid ja kolmas lubas kooseluseadue lõpuleviimist,“ leidis Laine.

Ka Kelomees nõustus, et koalitsioonis leida sellist teemat, mida kõik parteid ühtmoodi lubasid, on pigem keeruline. Laine lisas, et sellise loogika kohaselt puuduks mandaat väga paljudel Eesti poliitikas vastu võetud otsustel.

Samas maksude tõstmise „mandaadiga“ on ajakirjanike hinnangul keerulisem olukord, sest tõepoolest lubasid parteid maksukoormust mitte tõsta, kuid samas jäeti programmides endale ka piisavalt taganemisruumi maksutõusu õigustamiseks „eeskujuliku eelarvedistsipliiniga“.

Laine hindab, et Reformierakonna poliitikute poolt maksutõusude selgituseks välja toodud argumendid ei pruugi olla tingimata faktiliselt valed või valetamine, aga neid saab nimetada demagoogiaks (nt: väide, et maksutõuse ei saanud valimisdebatis arutada, sest maksuküsimusi rahvahääletusele ei panda).

Ajakirjanikud tõdesid ka, et praeguse Ukraina sõja tuules kipuvad poliitikud võrdlema vastasleeri alatihti Venemaa ja Vladimir Putiniga.

„Selle kohta võib öelda „argumentum ad hitlerum“,“ muigas Kelomees – mitte iga võrdlus autoritaarse diktaatoriga ei tähenda veel pädevat argumenti.

Podcastis tuleb juttu praeguse poliitika kuumematest teemadest: abieluvõrdusest, maksutõusudest, lastetoetustest ja kliimakriisist. Milliseid demagoogiavõtteid kasutavad poliitikud nende teemade üle debateerides? Miks ikkagi ei olnud valimiste eel juttu maksutõusudest ja kes on selles süüdi? Kas teatud parteid tõesti vihkavad lapsi ja ei soovi Eestile järelekasvu, eelistades tegeleda kliimakriisiga? Selle üle stuudios arutataksegi.