RAAMATUBLOGI: Spetsialiseerunud sarimõrvadele...

M.W. Craven „Keelutsoon“, tõlkinud Pilleke Laarmann, Pegasus, 444 lk.

M.W. Craveni krimkade või thrillerite – tema raamatute määratlus jääb sinna kahe vahele – peapersoonid politseiuurija Washington Poe ja analüütik Tilly Bradhaw on spetsialistid sarimõrvarite alal ja kesisemate kurjategijate püüdmine neid ei paelu. Ent ühtäkki, äärmiselt ebasobival ajal, kui Poe võitleb kohtus oma elupaiga eest, kutsutakse ta tööle.

Mõistagi ajab sarimõrvariküti pahuraks kui selgub, et ühes kesises bordellis on meesterahvas pesapallikurikaga surnuks tümitatud ja süüdlane on ilmselt sutenöör. Taevane arm, võtke mõrvar kinni ja läheme eluga edasi! Ainult et asjad ei käi nii lihtsalt ja Poe on sunnitud juurdluse käsile võtma.

Tõsi, enne kurikamõrva, mida Poe ning temaga koos mõistagi ka Tilly lahendama asuvad, toimub kummaline sündmus kõrgtehnoloogilises pangahoidlas. James Bondi maskides mehed – igaüks esindab erinevat agent 007-t, Connery, Dalton, Craig, Lazenby, Moore – muugivad lahti seifi, mis osutub tühjaks. Ja nii peabki olema, deponeeritakse, mitte ei võeta midagi välja. Sündmuskohta jääb „kaunistama“ ühe Bondi laip.

Ühesõnaga, Poe ja Tilly satuvad keset korraliku möllu, kuhu on seotud ka salaluureteenistuses MI5 ja FBI ning neil on kiire, et kurjategijad välja selgitada, sest vastasel korral võib saabuda poliitiline kriis. Craven oskab juhtida sündmusi suurepäraselt kummalisest algusest kuni ägeda finaalini mööda keerulisi radu kus on nii ümbersõite kui ummikteid.

Craveni raamatuid saab kenasti lugeda iseseisvana, eelmisi vahele jättes – siinkirjutaja alustas kolmandast romaanist „Kuraator“ – ent selles peitub oht: ilmselt võtab krimkafänn ette ka autori eelnevad teosed ja loomulikult ka järgmised.