ARVUSTUS | Eestimaa kõige õnnelikum kogudus. „Meeletu“ uuslavastus näitab, et Tätte oli oma ajast ees

Pääru Oja võtab vaatajad oma positiivse sarmi ja kiirgava eneseusuga kohe pihku ning paneb publiku vakatama.

Veerandsada aastat tagasi algas näitleja Jaan Tätte kui dramaturgi tähelend. Ta kogus näidendivõistlustelt järjepanu preemiaid, pälvis Eesti teatri agentuuri aastapreemia ja ka Balti Assamblee kirjandusauhinna. Kümne aasta jooksul valmis üheksa näidendit, mida lavastati Eestis 12 ja kümnes välisriigis kokku 52 korda. Ilmselt on ta olnud viimase poole sajandi kõige enam välismaa lavadel mängitud eesti näitekirjanik.

Ja siis, pärast 2006. aastal valminud ning Tallinna Linnateatri lavaaugus mängitud näidendit „Kaev“, dramaturg vaikis. Miks? See on üks eesti teatri viimaste aastakümnete suurimaid müsteeriume ning loodan, et Tätte vastab sellele kunagi ise ja ehk ometi uue näidendiga. Kummalisel kombel pole aga tema näidendeid kutselistes teatrites hiljem eriti lavastatud. Fakt, et selle aasta juunis tuleb Tätte taas meie lavadele ja koguni kahe uuslavastusega, on seetõttu märkimisväärne ja näitab, et temast on saamas elav klassik. Olen veendunud, et vähemalt pooled Tätte näidendid on ja jäävad Eesti dramaturgia kullafondi.