RAAMATUBLOGI: Morse’il piisab kuriteo lahendamiseks krüptilisest 17. sajandi lembeluuletusest ja salapärase hallipäise mehe fotost...

Colin Dexter, „Surm on nüüd mu naaber“, tõlkinud Jana Linnart, Tänapäev, 320 lk.

Ühes arvustuses oli öeldud, et Colin Dexteri kirjutet inspektor Morse’i sarja ei tasuks alustada eelviimasest teosest „Surm on nüüd mu naaber“. Põhjendust ei uurinud, küll aga sai romaan kiirelt läbi loetud ning tekkis küsimus, miks ei võiks see olla lugejale Dexteri esimene raamat? Morse’i lugu, nagu iga teinegi, kusjuures esimestel lehekülgedel annab peategelane aimu, millise mehega tema puhul tegu, täites küsimustiku ja teenides maksimumpunktid. Tema truu abiline seersant Robert Lewis mõistagi imestas, miks õllehimune ülemus märkis, et viimastel päevadel rahuldaks ta end rahustite, mitte vaadi õllega, kuid sai vastuseks: „Mul on juba küllalt napsi keres.“

Samal ajal kui Morse lõbustab end ristsõnade lahendamise ja küsimustike täitmisega, peavad Oxfordi Lonsdale’i kolledžis võistlus juhataja ihaldatud ametikohale kaks härrasmeest, kelle vahel kisub vaen aina kuumemaks.

Aga siis, ühel kurval päeval, tapetakse hommikusöögi ajal lasuga läbi akna ja ruloo kena 29-aastane füsioterapeut. Mõistagi asub Morse lahendama kuritegu, mis tundub lahendamatu, kuigi tapetu on seotud ühe Lonsdale’i kolledži juhiks kandideerijaga. Ent akadeemiline persoon ja lihtlabane mõrv...

Kurikaelte kahjuks aitab Morse’ile ka vähesest – krüptilisest 17. sajandi lembeluuletusest ja salapärase hallipäise mehe fotost, et lahenduseni jõuda. Tõsi, talle omasel moel tuleb Morse’il väänata seadust ehk tegutseda mitte just politseinikule väärilisel kombel, kuid teatavasti pühendab eesmärk abinõu.

Samas ei lähe Morse’il endal hästi, sest ebatervislikud eluviisid on oma töö teinud ja ta satub haiglasse. Ent see ei pruugigi olla nii halb, kui kohtud kena haiglaõega, kes suudab erinevalt kõigist teistest teada saada inspektor Morse’i eesnime, mis on...