RAAMATUBLOGI: Rahulik sukeldumine Soome väikelinna ellu, mida mõrv häirib, kuid ei raputa

Eva Frantz, „Kaheksas neidis“, tõlkinud Kadri Okas, Rahva Raamat, 400 lk.

Nagu varemgi tõdetud, on Soome krimikirjandus jõuliselt tõusuteel ning üritab teistele Põjamaadele järele jõuda ja tõele au andes ongi juba. Samas erinevad meie ülemere naabrite krimkad viimasel ajal põhjamaisest massist oma rahulikkuse ja maaläheduse poolest ja Eva Frantzi „Kaheksas neidis“, mis kuulutati 2018. aasta Soome parimaks krimiromaaniks on selle ehe näide. Tõsi, Frantz on soomerootslane ja kirjutab Rootsi keeles, aga soomepäraselt.

Raamatu peategelane on Anna Glad, politseinik, mõistagi naine, nagu tänapäeva krimkades kombeks, aga mitte õrnemast soost James Bond, vaid kena, tavapärane ja inimlik ehk just selline, keda me igal ajahetkel tänaval, baarides ja poodides kohtame. Tal on oma hirmud, lootused, eraelu, sõbrad-sõbrannad ja armastus nagu meil kõigil.

Mõrvatu on rahvakooli fotograafia õppejõud, kes läks talle omaselt õhtul jääauku end värskendama, ent jäigi sinna.

Kõrvaltegelased on endised parandusõppeasutuse ja praeguse rahvakooli noored, endised ja praegused politseinikud ning väikelinnarahvas, kes elab oma elu.

Loomulikult peab kaasaegsetes krimiromaanides olema matšomees, kes õrnemast soost politseinikele vastu hakkab ning seegi persoon ilmub keset raamatut pärale.

Ka sotsiaalseid muresid on romaanis kajastatud – noorte neidiste ärakasutamine, nagu selgub, pole pelgalt kaasaegne kuritegu.

Kultuuri on raamatus avatus samuti, sest sündmused nii praegu kui minevikus leiavad aset jõudlude eel Luutsinapäeval.

Tuleb tunnistada, et vaatamata talvisele süžeele kõlbab „Kaheksas neidis“ lugemiseks ka suvepäeval. Mis peamine – lugu kulgeb rahulikult ja mõnusalt ning lõpuks ei saa arugi, et oled sujuvalt sukeldunud Soome väikelinna ellu, mida kummitab, kuid liigselt ei häiri, mõrv.