RAAMATUBLOGI: Ka kõige pimedam öö saab otsa ja päike tõuseb
Javier Cercas, „Terra Alta“, tõlkinud Merilin Kotta, Varrak, 278 lk.
Ka mujal maailmas peale põhjamaade, Suurbritannia ja USA kirjutatakse suurepäraseid krimiromaane, ainult et need jõuavad maarahvani vaid puhuti. Millest on kahju. Ent samas tuleb tunnistada, et kui kirjastus valib tavapäratust riigist tõlkimiseks romaani, on see enamasti suurepärane, sest mütsiga lööma ei minda. Ehk nagu üks kirjastaja tõdes – ükskõik milline Rootsi krimka, olgu või keskpärane, neelatakse alla.
Javier Cercas on siinmail tuttav kahe väga hea romaaniga: „Salamise sõdurid“ ja „Piiriseadused“, mis viivad lugeja Hispaania möödanikku ehk kodusõja aegadesse. „Terra Altas“ jätkab Cercas, katalaan muide, konfliktse Hispaania kirjeldamist, ent seda juba kaasajal ja krimiromaani vormis.
Olgu kohe öeldud, et „Terra Alta“ on lihtne, kuid sügav. Sinna ei ole põimitud keerulist süžeed ega lahenduskäike, vaid pigem on see justkui kirjeldav jutustus. Kaks ristuvat liini, mõlemad algavad minevikust.
Terra Alta, Kataloonia pisike maakond. Piirkonna rikkaim vanapaar leitakse jõhkralt tapetuna. Adellide pere on üles ehitanud suure tööstuse, andnud terraaltalastele tööd, ent kas nad on pühakud või allutanud piirkonna inimesed ja pigistanud neist välja viimse?
Melchor Marin. Endine kurjategija, praegune politseiniks. Oli aeg, kui ta kuulus verinoorena narkojõuku, sattus vanglase ja siis algas muundumine. Tänu Prantslasele, kinnimaja raamatukoguhoidjale ja Victor Hugo tähtteosele „Hüljatud“.
- - -
Ta valis paar ettejuhtunud õhukest teost, mis olid igavad ja mida ta läbi ei lugenud. Hommikul, mil ta need raamatukokku tagastas, kandis Prantslane parasjagu registrisse ühte väga paksu kaheköitelist raamatut pealkirjaga „Hüljatud“. Tahtmatult meenus Melchorile ema korratud hoiatus: „Kui tahad saada hüljatuks nagu mina, siis ära õpi.“
„Kas sa oled seda lugenud?“ küsis ta.
„Muidugi,“ vastas Prantslane. „See on väga kuulus romaan.“
„On see hea?“
„Sõltub.“
„Millest?“
„Sõltub sinust,“ vastas Prantslane. „Pool raamatut teeb kirjanik, teise poole teed sina.“
- - -
„Hüljatud“ ja minevik määravad Marini elusaatuse. Ta samastus „Hüljatute“ Jean Valjeaniga, kuid mõistis ka Valjeani Nemesist, politseiinspektor Javerti nähes tema teist palet: järeleandmatust normikaitses, kõigutamatut püüdu võidelda kurja vastu ning idealistlikku, rüütellikku ja siirast soovi kaitsta neid, keda peale seaduse ei kaitsnud miski.
Raamatu motoks sobiks tsitaat „Hüljatutest“: „Ka kõige pimedam öö saab otsa ja päike tõuseb.“
Marinist saab politseinik, tema Nemesiseks on leida prostituudist ema mõrvar, Barcelonas jõuab ta paari aastaga legendi staatusesse, kuni peab enda elu säästmiseks maanduma Terra Altas.
„Terra Alta“ kulgeb mineviku ja oleviku vahel pendeldades. Marin leiab unistuste naise, nende tütar saab nimeks mõistagi Cosette („Hüljatuid“ lugenud saavad aru) ja siis Adellide mõrv, millel on märgatavalt traagilisemad tagajärjed kui pelgalt kahe vanainimese elajalik tapmine.
Kahtlematult kuulub „Terra Alta“ väärt(krimi)kirjanduse sekka raamatu tagakaanel olev tekst selgitab miks: „Lähtudes mõrvajuhtumist, muutub romaan – meeldejäävate tegelastega hoogne jutustus – ühtlasi mõtiskluseks seaduse tähenduse, õigluse võimalikkuse ja kättemaksu legitiimsuse üle, aga ennekõike epopöaks inimesest, kes otsib oma kohta maailmas.“
Ootame kannatamatult järge...
