ARVUSTUS | Iga punkti kohal on kõverik ja iga tõde on poolik. Ootamatult ühiskonnakriitilise lõpuga lavastus

Eugène Ionesco „Õppetunni“ puhul ilmneb lavastaja Priit Strandbergi tugevus ehk näitlejatöö esiletõstmine.

Pariisis Seine’i vasakul kaldal asuv Théâtre de la Huchette on kuulus selle poolest, et juba 66 aastat on neil mängukavas „Ionesco etendus“ ehk kaks-ühes-lavastus Eugène Ionesco „Õppetunnist“ ja „Kiilaspäisest lauljatarist“. Viimast on Eestis juba paar korda lavastatud, aga „Õppetund“ jõudis meile alles tänavu Priit Strandbergi käe all. Muidu klassikaline ja suviselt kerge absurd üllatas lõpuminutitel ähmase, ent ambitsioonika poliitilisusega.

Süžee poolest on tegu klassikalise situatsiooniga, kuhu konflikt on kasvõi pehmel kujul eos sisse kirjutatud. Prantsusmaal elab eraklik, ent hinnatud professor, kes näib suhtlevat üksnes oma majapidaja Mariega ja noorte üliõpilastega, kes ilmuvad õhinal tema juurde teadmisi saama. Nimetu professori uksele koputab ühel päeval järjekordne (samuti nimetu) neiu, kel on suisa kaks bakalaureusekraadi – reaalainetes ja humanitaarainetes. Olles ise paar päeva enne etendust samuti bakalaureusekraadi saanud, panid nii neiu uhkus kui ka professori imetlus mind muigama. Tollal küllap oli bakalaureusekraadil suurem tähendus, sest sellega sai minna otse doktorantuuri. Just doktorantuurieksamiks süvitsi valmistumiseks professori juurde tullaksegi. Aega ei raisata: esmalt võetakse ette aritmeetika, siis filoloogia. Ajapikku pigistavad aga lihtsaimadki tõed õhust hapniku välja, panevad hambad valutama ja kerivad emotsioonid üles.