JUHTKIRI | Venemaa toetajad väärivad põlgust

Piinlik, väga piinlik, Alexela. Nagu Eesti Päevalehe eilne uurimus kajastas, ajasite Venemaaga rahumeeli äri viimase hetkeni ja kõiki võimalusi ära kasutades. Gaasist naftasaaduste veoni, teie abiga sai Venemaa sõjamasin raha, millega oma tapjaid ja vägistajaid Ukrainas toita ja relvastada.

Eks neid äriajajaid olnud teisigi. Näiteks on uurimise all kütteõli importinud NT Bunkering (suured „tegijad“ olid veel United Stream ja Baltic Marine Bunker), kuid Alexela äri on Eestis kaubamärgi tugevuse mõttes Venemaa abistajatest siiski kõige tuntum. Seda, et probleemist on aru saadud, näitab naiivne katse peita suuri Venemaalt tulevaid naftavooge uue nime taha – pärast seda, kui mullu süüdistas välisministeerium Alexela Logisticsit Kremli aitamises, nimetati firma kärmelt ümber Nord Terminal AS-iks.

Ilmselt vastas kõik seadusetähele. Ja ärilises mõttes võib mõista firmajuhte, kes ütlevad, et kohe ei saa kõiki tarneahelaid katkestada. Aga see kõlab õõnsalt ega varja sanktsioonirikkujate moraalse palge inetust. Ajal, kui paljud eestlased andsid Ukraina abistamiseks ära oma säästud ja nuputasid viise, kuidas põgenikke aidata, otsisid mõned ärimehed, nagu Heiti Hääl, võimalusi, kuidas agressorriigiga äri ajades kasumit teenida.

Viimase võimaluseni Venemaalt kasumi teenimine ja Kremli toetamine ootavad oma hinnangut tarbijatelt. See võiks olla karistav.

Niisugune variserlikkus peaks ettevõttele kalliks maksma minema. Praegu võivadki moraalselt valed otsused anda ettevõtetele ka suurema löögi kui valesti paigutatud finantsid.

Põhjamaades avastab seda suurkorporatsioon Mondelez, kes müüb endiselt Venemaal oma tooteid ja seega teenib kasumit. Firma levinuimad kaubamärgid on näiteks Oreo, Milka ja Marabou. Ka Eesti kaubandusketid jätkavad firma toodangu müümist, mis tasuks kindlasti üle vaadata. Olete ikka valmis müüma verest magusaid šokolaade ja küpsiseid?

Seda, et raha ei haise, on tõdenud tegelikult vähemalt pooled tuhatkonnast üleilmsest suurkorporatsioonist, kes ajavad ka pärast kõiki sõjakuritegusid Venemaal ikka kasumit taskusse. Aga ligi pooled on ka arvamusel, et eetiline mõõde on nii inimlikult kui ka vahest ärilises plaanis kasulikum. Tarbijad saavad siin kaasa aidata. Alustades näiteks sellest, et Alexelas ei tangi ja Oreo küpsiseid ei söö.

Urmo Soonvald: me ei soovi ühegi turuosalise mainet kahjustada, kuid lugejate teavitamine informeeritud otsusteni jõudmiseks on meedia kohustus

Urmo Soonvald, peatoimetaja

Eesti Päevalehe 29. juuni juhtkirjas on üleskutse mitte tankida Alexelas, kuna viimase äritegevus on (olnud) seotud Venemaaga. Selle emotsionaalse üleskutse mõte on, et iga tarbija teeks enne ostu moraalse valiku, mille eelduseks on informeeritus ja laiema pildi mõistmine.

Tarbija keskendub hinnale ja kvaliteedile, kuid hinna ja kvaliteedi vahele mahub alates sõja uue faasi puhkemisest veel üks mõõde: kas ja milline on toote suhe Venemaa või Valgevenega?

See küsimus viib omakorda uute ja tihti raskesti vastuseid saavate küsimusteni – kas ja kui palju on üldse võimalik tuvastada iga turu tarneahelaid, tootjaid ja asukohariike? Ja siit koidab juba uus vastuolu – mida teha, kui konkreetne toode/tooraine on sisu või hinna tõttu asendamatu lühikeses perspektiivis? Kas taluda ebamugavust ja võibolla isegi kanda kahju või pigistada silm kinni ja mitte mõelda Venemaaga seotusele?

Ühel turul tegutsevad väga erinevad ettevõtted – läbipaistvatest kuni nendeni, kus reaalsus on paberil ja tegelikkuses erinev. Neid sektoreid on tõenäoliselt mitu ja poolik läbipaistvus tekitab surve neile, kes ei karda olla läbipaistvad olenemata sellest, kui palju (või vähe) on vaenulike riikide kaupa nende portfellis.

Äsja kirjutas Postimees Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu juhile Henrik Väljale viidates, et kuigi Venemaa vineer on turult sanktsioonide tõttu läinud, pole Venemaa puit siiski Eestist kadunud. „Illegaalse Venemaa puidu skeem on imelihtne: dokumentides deklareeritakse, et puit tuleb hoopis kolmandatest riikidest.“

Väliselt jokk, sisuliselt kindlasti mitte. Küllap on ka Eesti kütuseturul, mis on ajalooliselt Venemaa nafta- ja gaasiringi väike ning orgaaniline osa, tegijaid, kelle hoidlates ei voola või hõlju ainult sõjast puutumatu kütus.

Kindlasti ei erine Eesti paljudest teistest Euroopa riikidest. Seega on otsuste langetamisel informeeritus ja laiema pildi, detailide ning allhoovuste tajumine möödapääsmatu.

Eesti Päevaleht ei soovi ühegi turuosalise mainet kahjustada, kuid lugejate teavitamine ja sellega lugejate informeeritud otsusteni jõudmine on meedia kohustus.

Kommentaar lisatud ja juhtkiri täiendatud 7. juulil kell 12.

Alexela tegevjuht: ostame Vene päritolu LPG-d ainult hädajuhtumil

Eesti Päevaleht kirjutas, kuidas mitmed Eesti kütusefirmad jätkasid tarneid Venemaalt pärast sõja algust. Alexela tegevjuht Aivo Adamson selgitas, et muutused energiasektoris nõuavad aega ja investeeringuid.

„Alustasime üle aasta tagasi olukorrast, kus kogu turule tulev LPG osteti täielikult Venemaalt. Olime Balti riikides esimene ettevõte, kes saavutas kokkulepped Chevroni osalusega naftatöötlejaga Kasahstanis. Tänavu jaanuariks jõudsime välja olukorda, kus suutsime 100 protsenti lääne ja aasia päritolu LPG-ga varustuskindluse tagada,“ ütles Adamson. „Meile teadaolevalt on Alexela Baltimaades ainus ettevõte, kes selle on saavutanud - vene päritolu LPG on Alexela jaoks marginaliseerunud ning seda ostetakse vaid juhtudel, kui Kasahstani tehase tootmisraskused ja tarneprobleemid on hakanud mõjutama meie klientide, toiduainetööstuse ja põllumajandusettevõtete varustuskindlust,“ lisas ta.

Miks üleminek aega võttis? „Uued tarnijad ja tarneteed ei teki üleöö ning lisaks puudub Eestil laevadel toodava LPG vastuvõtuvõimekus. Muutused energiasektoris võtavad aega ja nõuavad suuri investeeringuid - näiteks Soome riigile kuuluv Gasum ostis Venemaalt LNG-d kuni eelmise kuuni, Eesti riigile kuuluv Elering ostab Venemaalt elektrit tänaseni.* Kuidas on läinud teistel LPG müüjatel, tuleb nende käest küsida. Läti ja Leedu turul on endiselt tänaseni kasutuses ainult Vene päritolu LPG,“ selgitas Adamson.

„Põhjus, miks propaan Adamsoni hinnangul sanktsioonide alla ei kuulu, on tarneahelate keerukas asendamine ja kütusena asendamatus toidu- ja põllumajandusettevõtetes. „Nii hinna, logistika kui keskkonna vaates. Suurim pudelikael läänest impordil on aga Eestis vastava kaldainfrastruktuuri puudumine, Eestil võiks olla samuti LPG vastuvõimekusega terminal. Aga see nõuab aastaid ja miljoneid,“ ütles ta.

„LPG turu kohta on erinevaid andmebaase ja vastuolulist statistikat. Lisaks tuleb arvestada, et LPG-d töödeldakse ja segatakse kohapeal erinevate gaasidega uuteks toodeteks, mis teeb aruandluse turu tervikmahtude kohta veel vähem võrreldavaks,“ väitis Adamson. „Vene päritolu propaan ei moodusta 2% energiatarbimisest, vaid tegemist on kogu Eestis tarbitava propaani osakaaluga Eesti üldises energiatarbimises. Alexela turuosa ulatub erinevates toodetes hinnanguliselt 35-40 protsendini. Teised suuremad LPG pakkujad on AS Propaan, Vedelgaas OÜ ja Airok OÜ,“ märkis ta veel.

Alexela kommentaar on lisatud ettevõtte palvel 2. veebruaril 2024 kell 15.45. Kommentaar ilmus algselt 19. juunil 2023 Delfis.