RAAMATUBLOGI: Hargla ulmeline kultuurimüsteerium, mõistagi koos mõrvadega
Indrek Hargla. „Heade mõrvade linn. Kolm mõrvalugu Tartust“, Raudhargla, 180 lk.
Veidi aega varjusurmas olnud – ju ta apteeker Melchiori filmidega tegeles – Indrek Hargla naasis areenile pauguga, võttis vindi kätte ja keeras selle esmalt peale ning seejärel üle. Kusjuures tehes niin üht kui teist ääretult lahedalt.
Alustuseks lõi Hargla raamatusarja „Kriminaalne raamatukogu“, mille avateos ongi „Heade mõrvade linn“. Näikse, et mehel on tõsi taga, sest välja kuulutati ka sarja järgmised teosed: Joel Jansi „Rõngu roimad“ ja tema enda „Apteeker Melchiori apokrüüfid“. Igavesti lahe, kui saaks krimiraamatukogu vedama ja sellega uut Maarjamaa kultuurilugu luua.
Noorem põlvkond ehk ei märganud, kuid „Kriminaalne raamatukogu“ on üsna täpselt samasuguse disainiga, nagu mitte esimese ega teise, vaid kolmanda põlvkonna legendaarne „Loomingu raamatukogu“ aastast 1965. Nostalgia tuleb kallale, eksju...
Kui (lähi)tulevikus peaks kirjandusteadlased, analüüsides „Heade mõrvade linna“ kolme tapalugu Tartust, satuks nad ilmselt plindrisse. Et mis see siis lõpeks on? Krimka? Kindlasti. Ulme? Teades kultuuri praegust olukorda Eestimaal, siis kindlasti. Irooniline vodevill? Mõneti. Reaalsus peegelpildis? Ilmselt seegi.
Laskem nüüd kõneleda Harglal. „Ega see päris puhas kriminull ole või selline tavapärane, sihuke krutski rohkem,“ andis ta siinkirjutajale teada.
Aga nüüd raamatu tagakaane tekst ehk sisukokkuvõte: „Kogumikus „Heade mõrvade linn“ on kolm mõrvalugu Tartu linnast. Neid jutte ühendab see, et need kõik toimuvad kultuuriringkondades ja Tartu kesklinna tuntud kohtades ja lugude keskmes on teravad intriigid ja vastuolud Eesti haritlaskonna seas. Lühiromaanis „Mõrv Mänguasjamuuseumis“ leitakse tapetult sama muuseumi teaduskuraator, kes juhatas seal öösel salajast koosolekut. Mõrva asub uurima Kirjandusmuuseumi eriosakonna endine töötaja, eradetektiiv Laura Peegel, kes peagi tuvastab, et Tartus toimub juba pikemat aega salajane sõda erinevate kultuuriasutuste vahel ja et panused selles mängus on väga kõrged. Oma huvide kaitsmiseks on Tartu muuseumid moodustanud salajase koalitsiooni ning mõrtsukas peab olema keegi selle liikmetest. Jutustustes „Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul“ ja „Mõrv „Reaktori“ toimetuses“ on vaatluse all karm tegelikkus Eesti kirjandusilmas.“
Eks ta üks paras, kuid samas ülilahe hullus ole, mille Hargla on kirja pannud...
Kord aastas muutub Tartu ühtäkki muistseks paasapühade aegseks Jeruusalemmaks, kuhu kogunesid massid templimaksu maksma – siis, kui toimub Ulmeühingu kongress, mille tähtsündmus, presidendi kokkuvõte Eesti ulme hetkeseisust, on meie kultuurile sama tähtis, kui ameeriklastele USA presidendi iga-aastane kõne. Mõistagi, sest Maarjamaa ulmekirjandus õitses ning Ulmeühingu tulud kasvasid sel määral, et kahe miljoni euro eraldamine täiendavateks jooksvateks kuludeks pälvis vaid mõnelt torisejalt pinnavirvenduse. Investeeritud oli ehitustesse, hotellidesse, kasiinodesse, lennundusse, aktsiatesse, raha voolas sisse ajakirjadest ja kirjandusest... Ühesõnaga, Ulmeühing oli pööraselt rikas ja kühveldas eurosid hanguga ning osa sellest läks ühingu liikmetele ja semiootilistesse uurimustesse ja Tõravere observatooriumile ja Maaülikoolile ja...
Aga selle kõrval on vaene ja väeti Kirjanike Liit, kes vanadel headel aegadel võttis mõnesid fantaasiakirjanikke enda sekka, kuid diskrimineeris neid täiega alandades, narrides ja nende teoseid alavääristades. Palju ei puudunud, et ulme loojatelt poleks nõutud rinnas kanda U-tähte, nagu juudid pidid natsiriigis eristuma rinnas oleva kollase Taaveti tähega. Ent ajalugu pöördus, kui selgus, kelle käes on Eesti kirjanduse võim ja vägi ning nüüd üritab aastatega allalastu ulmerahvast enda juurde meelitada, et saada osa kullast, karrast ja viirukist. Ning siis toimub mõrv ning paljastuvad kõrvulukustavad intriigid.
Loos „Mõrv Reaktori toimetuses“ leitakse ulmeajakirja „Reaktor“ peatoimetaja toimetuse spa sektsiooni mullivannist tapetuna. Põhjus võib peituda selles, et ajakiri avaldas erootilis-sensuaalse erinumbri „Erektor“, mis paljude arvates tähendas kõiksugu roppjutte, ehkki toimetuse eesmärk oli kontrapunktuaalse meetodi kaudu kontrastse kunstilise peegeldamise paradigma. Paraku polnud õigus ei ühel ega teisel, sest mitmed „Erektori“ jutud paistsid: „tavalise Eesti kirjanduse moodi selles mõttes, et see oli olmeline ja argine loba, kus midagi ei juhtunud ja lihtsalt kirjeldati argipäevaelu.“
„Mõrv mänguasjamuuseumis“. Taas raha, rikkus ja intriig. Tartu on rikas. Ülikool on maffia mõistes don, kelle heakskiiduta ei lennanud lind ega kärbes ning linnavalitsus ei teinud ainsatki otsust. ERM – finantshiiglane, kes haldas Ülejõed, kuid algatas Tartu salajase sõja. Aga oli ka Filmiinstituut, mille abiteenistus – FIAT – oli Eesti kultuuriilma Mossad, kõige salapärasem, mõjuvõimsam, kardetum, rikkam ja legendaarsem eriteenistus. Aga nende kohal troonis Mänguasjamuuseum, mille varad olid hindamatud...
Ühesõnaga, armas lugeja, sisene Eesti kultuurimaailma Hargla pilgu läbi. Kusjuures krimkat on ses raamatus lisaks kõigele muule lahedale küll ja veel.
