Toomas Alatalu: Ukraina jaoks on Venemaa sisevõitlus parim aeg pealetungi jätkamiseks, aga Läänes algasid jälle „ootame-vaatame“ talgud

Nagu eilses kommentaaris rõhutasin, kulgesid sündmused Venemaal kriisi pikkust arvestades (algas juba 2014. aasta veebruaris) loogiliselt. Nagu säärastes venivates kriisides ikka hakkab lõpuks mõnel kiire (wagnerlased hõivasid Doni-äärse Rostovi). See tähendab, et kiire on kõigil tegijatel, ja vallandub sündmuste tulevärk. Viimase 24 tunni peamine sensatsioon kinnitas taas, et Venemaal kehtiv süsteem tagab üksnes bardaki, st täieliku korralageduse püsimist isegi seal, kus see tundub olevat välistatud.

Mulle igal juhul tuletas wagnerlaste kolonni liikumine lõunast Moskva peale meelde alaealise Mathias Rusti 1987. aasta lendu Soomest üle Kohtla-Järve Moskva Punasele väljakule – kõigist ettenähtud tõketest hoolimata jõudis ta kohale.

Miks täpselt Prigožini mehed viimasel hetkel masinad seiskasid ja tagasi pöördusid, selgub kunagi hiljem. Täna on teada vaid niipalju, et Putin palvel oli Valgevene batka Lukašenka see mees, kes Prigožini ära rääkis. Vältimaks „venelaste omavahelist verevalamist“, nagu ametlikult anti teada.