RAAMATUBLOGI: Ugrimaine ilukirjanduslik sisevaade vorstivabrikusse ehk poliitikasse

Kai Vare, „Õukondlased“, Tänapäev, 176 lk.

Eestimaa on saamas üht ehedat rahva(krimi)kirjanikku, nagu neid näiteks naabrite soomlaste juures on nagu suvitajaid Pirita rannas. Just rahvakirjanikku, sest eksajakirjaniku Kai Vare esimest romaani „Võlg“ ega teist „Õukondlased“ maailmale maha ei müü, aga maarahvale kindlasti ning see ongi peamine – me tahame oma, ugrimaist.

„Võlg“ oli kriminaalse süžeega külaromaan, mitte reeglitepärane krimka, kus kirjeldatakse tänapäeva eestimaalaste ehedat elu üsna Õnne 13 vormis. Lugemine oli lihtne ja kerge ning läks maarahvale peale küll, kui uskuda raamatukogude laenutusedetabeleid. Loodetavasti läheb sama hästi ka „Õukondlastel“ ning Vare saab indu juurde.

Harva julgevad kirjanikud tükkida poliitikasse, millest on kahju, sest rahvas tahab ju teada, kuidas asjad tegelikult käivad. Ajakirjandus avaldab tõde küll, kuid tihtipeale jäävad sügavamad taustad avamata. Aastaid raadioajakirjanikuna töötanud ERR-i raadiouudiste vastutav toimetaja Vare ei loo samuti tõsieluromaane, ent pakub ilukirjanduslikku sisevaadet niiöelda vorstivabrikusse – nii võib olla, aga ei pruugi. Edasine on lugeja otsustada, usub või ei usu.

„Sain inspiratsiooni kunagiselt uudistetoimetuse autojuhilt, kes rääkis mulle loo ühest Eesti poliitikust. Lugu olevat teada selle poliitiku kodukülas ja autojuht uskus, et see on tõsi. Tegelikult see poliitik ei olnudki pärit kuskilt külast, vaid oli sündinud ja kasvanud Tallinnas, aga see lugu oleks võinud juhtuda,“ selgitas Vare ERR-i portaalis ja lisas, et nüüd „Õukondlastes“ see siis juhtubki. „Poliitiku tegelaskuju loomisel piilusin natuke ühe Eesti naispoliitiku tegemisi ja olemist, aga muidugi ei ole raamatusse pandud kedagi konkreetset.“

Teose kirjapanemisele eelnes Vare sõnul tõsine uurimistöö ja materjali kogumine, et lugu saaks võimalikult autentne sellega, mis tegelikkuses toimub. Aga eks ta ole lõpuks ikka usuküsimus.

Raamatu peapersoon on nässus eluga Sander Viks, kel näpud aina põhjas ning kui talle pakutakse võimalust teenida portsu kupüüre selle eest, et otsida, kas esiletõusva naispoliitiku kapis on pisikegi luukere peidus, asub ta tööle.

Vanema ajakirjaniku koondkujuga on Vare igatahes märki tabanud. Tegelikult elaks ses vanuses lehemees üsna jõukalt, kui ta pole lahutatud ja eksnaine ei nõuaks aina midagi, nagu ka poeg, kes seekord ihkab klassiekskursioonile minna. Need ajad, kus paar artiklit siia-sinna lahendaks pakitseva rahaprobleemi, on möödas. Seega tuleb Viksil alustada uurimistööd, et finantsolukorda parandada.

Niisiis tuleb ajakirjanikul kohe-kohe Eesti Vabariiki vallutava kohaliku poliitiku Meeri Jürgensi minevik läbi tuhnida, et sealt midagi pinnale ei kerkiks. Eks igaüks või arvata, kuidas asjad kulgevad ja milline on lõpplahendus. Igatahes saab lugeja teada, kuidas poliitikategemine käib, millised on võimu seotus rahaga ja muud vorstivabrikus toimuvat.

Lugemine on igati lahe ja mis peamine ugrimaine. Vare ja tema jutt on meile, maarahvale arusaadav. Ehk siis nüüd võiks veidi gaasi lisada ja samalaadseid raamatuid ootaks vähemalt kord aastas.