RAAMATUBLOGI: Raamat, mida peab lugema ehk hunnitu seiklemine reaalsuse ja ebareaalsuse hallis tsoonis

Anthony Horowitz, „Sõna on mõrv“, tõlkinud Sash Veelma, Tänapäev, 392 lk.

Anthony Horowiz, (krimi)kirjanik ja stsenarist ja tont teab kes veel, on üliproduktiivne, kuid ei oska oma energiat ja andeid õigesse paika suunata, tehes palju tühja tööd. Ent kui ta, selle asemel, et olla keegi teine, hakkab iseendaks, on tulemus väärt aplausi ja kestvaid ovatsioone.

Krimikirjanikuna astus Horowitz siinsete lugejate ette veidi tõsisemal moel (varem oli tõlgitud paar tema mittemidagiütlevat romaani) raamatuga „Siidimaja“, kus ta üritas jätkata Arthur Conan Doyle’i pärandit ehk kirjutas loo Sherlock Holmesist. Oli ja ei olnud. Pigem ei olnud. Igatahes krimikirjanduse ajalukku ta sellega ei läinud, kui siis ühe näitena, et suurte kirjanike tööde jätkamine ei too kaasa head tulemust. Horowizi üllitised James Bondist pole siiamaile õnneks jõudnud.

Kehastudes Doyle’iks ja Flemingiks raiskas Horowitz lihtsalt aega. Või äkki hankis kogemusi? Igatahes oli tema mullu maakeeles ilmunud „Harakamõrvad“ võimas krimka, aasta üks parimaid ja nüüdne „Sõna on mõrv“ on veelgi parem. Lihtsalt suurepärane. Hõrk ja nauditav ja lahe ja põnev.

Õigupoolest lõi Horowitz romaaniga „Sõna on mõrv“ uue (krimi)kirjanduse stiili, ühendades realismi ja fiktsiooni. Kui reaalkrimkad, millele pani aluse Truman Capote raamatuga „Külmavereliselt“, on kõrvaltvaataja lood, siis Horowitz seab end sündmuste keskele, luues enda ümber tegelikkuse kõrval kujuteldava maailma.

Ühel halvav päeval, kuid kenal kevadhommikul siseneb Diana Cowper – kuulsa näitleja rikas ema – lugupeetud matusebüroosse, et korraldada ära omaenda matused. Kuus tundi hiljem on ta surnud, kägistatud kardinanööriga oma kodu elutoas.

Mõni aeg hiljem marsib endine politseiuurija Daniel Hawthorne ootamatult Horowitzi – jah, sellesama raamatu autori – juurde ja palub, et temast kirjutataks raamat. Kommina pakub ta võimalust kaasa lüüa juurdluses, et tuvastada Cowperi mõrvar.

Nimelt on homofoob ja omale õigluse piirid loonud Hawthorne kõrvaldatud politseist põhjusel, et ta virutas käeraudades pedofiili trepist alla ja tol jäi kaela murdmisest õige vähe puudu. Samas on Hawthorne liiga nutikas, üsna Sherlock Holmesi tüüpi, et teda minna lasta. Nii töötab ta politseis edasi konsultandina, lahendades kuritegusid, sest teised uurijad, nagu Hawthorne tõdeb, ei suuda isegi ennast tänavalt üles leida.

Hawthorne on ääretult positiivne kuju kogu oma negatiivsuses – ta ei räägi sõnagi enda eraelust, küll aga oma väärtusest uurijana, ta tõrjub abi, on irooniline, kohati matslik, paindumatu, samas aus ja selgesõnaline... Ühesõnaga üsna autistlik tüüp, kes palavat armastust ei pälvi. Horowitz satubki partneriga pidevalt konflikti, suutes end siiski kohati peale suruda, kuid otsustab ometi kordi ja kordi koostööst loobuda. Aga ei loobu, sest Hawthorne on kuratlik manipulaator.

Ja siis Horowitz. Tema ise, ja kogu täiega, kirjeldamas omaenda eksistentsi, elu, harjumusi, loomingut, lähikondlasi, agente, kirjastajaid, filmimaailma inimesi, hingevalusid ja hingerõõme vahepaladeks kuriteo lahendamisele Hawthorne’i varjuna. Reaalsus ja ebareaalsus hägustuvad – mis on mis? Kas kohtumine Steven Spielbrgiga (kuhu Hawthorne sisse vajus ja küsis, kes on too nokatsiga tüüp) oli päris või mitte? Ehk siis kõik toimub hallis tsoonis.

Kogu lugu on üles ehitatud äärmiselt sujuvalt ja lahedalt, pikitud täis detaile, mida vaid kirjanik suudab märgata, ning inimesi, kes on päris või loodetavasti justkui päris. „Sõna on mõrv“ on suurepärane kunstiteos, tuues krimikirjandusse midagi uut ehk võimsa sõõmu värsket õhku. See on raamat, mida peab lugema.