ARVUSTUS | Väga hea, et laval ei üritata mängida korvpalli. „Korvpall on saatanast“ avab igipõlist vastasseisu

Kas meeskond on ikka meeskond või on see kamp egodest pungil ja põlvkondadevahelist võitlust pidavaid mehi?

Ühel juulikuu pilvisel õhtul Tartu Kammivabriku vana hoone poole sammudes oli hinges omajagu kartust ja vastakate tunnete võitlust. Esmalt põnevus, mida lavastus „Korvpall on saatanast“ pakub – kui tõetruult suudetakse ühes meeskonnas toimuvat lavalaudadel edasi anda? Teisalt aga teadmine, et paljud suurepärased raamatud ei paista kinolinal või teatrilaval enam pooltki nii suurepärased.

Mis raamat, võib nii mõnigi imestusest kulme kergitada. Loomulikult legendaarne „Korvpalliromaan“. Teades, et lavastus räägib korvpallist ja kunagisest kuldsest põlvkonnast ning et selle teksti on kirjutanud Mihkel Tiks, on paralleeli tõmbamine piibli staatuses teosega paratamatu.