RAAMATUBLOGI: St Denis’ linnakese politseiülema Bruno kolm pähklit

Martin Walker, „De Gaulle’i mees“, tõlkinud Nele Mikk, Eesti Raamat, 294 lk.

Selleks, et kirjanikuna mõnusalt ära elada (et mitte öelda: rahas supelda) on vaja ideed, kirjutamisoskust ja ärivaistu. Martin Walkeril on need kõik.

Walkeri lood, kus maalilisest St Denis’ linnakesest Prantsusmaa Dordogne’i departemangus, mida politseiülem Bruno Courreges ehk lihtsalt Bruno, kaitseb nii kuritegelaste kui rumala keskvõimu eest, on võitnud maailma ja ka eestlaste südamed. Autor pakub lugejale samapalju kui krimilugu ka Prantsusmaad, eelkõige Dordogne’i kõige selle looduse, roogade ja jookidega. Ja asi toimib. Võite arvata, kas siinkirjutaja kavatseb läbi põigata ametliku nimega Saint-Denis-lès-Martel linnakesest, kui Prantsmaa vasakusse alanurka satub?

Walker, muide, avaldab raamatu lõpus tänu Dordogne’i departemangule Bruno seikluste innuka toetamise eest. Huvitav, kas toetus tähendab jõulist käepigistust või midagi, mille foiniiklased aastatuhandeid tagasi lõid. Ning võib arvata, mida leidub Walkeri veinikeldris, kui ta kirjutab: „Nagu Bruno, ei julge ka mina liiga valjusti kiita Bergeraci ja eriti Pecharmants’ veinimõisa veine, sest muretsen, et suurem tuntus võib nende hinna lakke ajada. Praegu on need veel mõistliku hinnaga saadaval ja mõnd isiklikku lemmikut on kirjeldatud ka Bruno veebilehel.“ Huvitav, kas sellise teksti peale hakatakse Bergeraci ja eriti Pecharmants’ veinimõisa veine rohkem ostma ja nende hinnad tõusevad?

Siit mõtteainet Eesti (krimi)kirjanikele – mida tuleb teha, et krimkafännid üle maailma ründaks näiteks Setumaale ja soetaks endale kodupuskarit, mida autor kiidab, kuid mitte väga, sest suurem tuntus võib selle hinna lakke ajada. Heakene küll, kõike ei saa ugri-mugrisse taandada, aga ikkagi...

Walkeri raamatute tase kõigub skaalal hea – väga hea. „De Gaulle’i mees“ on hea, sest keskendub liialt Prantsusmaa minevikule ehk teise ilmasõja aegsele vabadusvõitlusele. Seekord saab Bruno katki hammustada kolm pähklit: esiteks leitakse tõendeid, et üks Prantsuse vastupanuliikumise veteran on seotud kurikuulsa rongirööviga; teiseks murtakse sisse endise Briti salaluureülema valdustesse ning kolmandaks mõrvatakse antiigikaupmees, kelle armuke on mugavalt jooksus. Brunole saab peagi selgeks, et juhtumid peavad olema seotud.

Tee, mis tahad, aga ikka naudid raamatus pigem St Denis’ linnakeses toimuvat, muretsed Bruno eraelu pärast (ta saab teada hingematva tõe), elad kaasa ta kutsika Balzaci käekäigule ja loodad leida väärt retsepte, sest politseiülem on suurepärane kokk. Lõppkokkuvõttes on krimilugu, mis teoses kõige muu kokku seob, täiesti OK, aga Dordogne’i ei tasu minna seetõttu, et seal mõrvatakse inimesi, vaid kõige selle kõrvalise pärast.