RAAMATUBLOGI: Kriminaalne pilguheit Soome minevikku ja samaga Namiibiasse

A. M. Ollikainen, „Konteiner“, tõlkinud Evelin Banhard, Varrak, 312 lk.

Soomlased on viimasel paaril aastal tunginud Eesti krimikirjanduse lettidele massiga ja lisandub üha uusi tulijaid. Ent kui vaadata põhjanaabrite raamatupoodide lette, siis oleme saanud sealsetest krimkadest vaid kübeme. Samas asi seegi. Ehk siis Soome kriminaalne kirjandus õitseb, sest eelistatakse omamaist. Aga miks mitte eelistada, kui pakutakse head kaupa.

A. M. Ollikainen teeb Maarjamaal debüüdi. Raamatu „Konteiner“ esikaanel on pitsat kirjaga: „Saage tuttavaks Soome Lars Kepleriga.“. Pitsat on intrigeeriv ja pisut suurejooneline, sest Kepleri loomingut ehk legendaarseid Joona Linna saagasid (kuigi viimased on kippunud ülemäära ulmeliseks) on raske üle lüüa. Teisalt on pitsat tõene, sest kui Kepleri nime taga peitub abielupaar Alexandra ja Alexander Ahndoril, siis A. M. Ollikainen on tegelikult duo Aki ja Milla Ollikainen ehk siis samuti perekondlik värk.

Kui mitmed uued lahetagused krimikirjanikud on paberile pannud maalähedasi väikelinnakrimkasid, kus peatähelepanu pööratakse kogukonnale ja minevikule, siis Ollikainen viib tegevuse kaude Helsingisse ning samuti möödunusse, kuid teeb seda pisut tõsisemalt, puudutades Soome kunagisi ja ka praegusi valupunkte. Võib arvata, et soomlastel hakkab raamatut lugedes veidi piinlik, kuid nad peavad tunnistama, et nendegi ajaloos on mõndagi räpast.

Varaka ja mõjuvõimsa, kui pehmelt väljenduda, Lehmusoja perekonnaimpeeriumi suvekodu ette ilmub konteiner, selles tumedanahalise naisterahva uppunud laip. Kusjuures Lehmusojad on varanduse kokku ajanud konteinerite äriga ja antud veega täitunud raudkast on osa kunstiprojektist, mida miljonär rahastas. Ent see pole installatsioon, vaid sulaselge mõrv.

Raamatu peategelane on politseikomissar Paula Pihlaja, keerulise lapsepõlvega üksik naisterahvas, nagu põhjamaises krimikirjanduses tavaks. Ta on töös tõhus, kuid eraelus rabe ning teda ei kerita esimeses raamatus liiga põhjalikult lahti, sest, nagu ikka, peab lugeja peapersooni ellu sulanduma ajapikku ja mitte ainult tema, vaid ka värvikate kolleegide eludesse, et neile kõigile, hakata, nagu oma inimene, neile kõigile kaasa elama.

Loo keskmeks on pilguheit Soome minevikku ja samaga Namiibiasse. Isegi tänapäeval kannavad ligi kümme protsenti selle riigi elanikest soomepäraseid eesnimesid, kusjuures populaarseim naisenimi Namiibias oli 20. sajandil Selma. Niisiis lugeja saab mõnusa lugemise kõrval ka haritud.