Kui võtta aluseks kaasaegsetele traditsioonidele vastava briti krimiloo, millele pani rahvusvahelise aluse Caroline Graham oma Midsomeri mõrvadega ja mille järgijad või eelkäijad on Elizabth George, Ann Granger ja teised, siis on J. R. Ellis meeldivalt erinev: ta ei pane kokku erinevatest sugudest uurijate paari, vaid saadab turmtulle kaks meest – kogenud inspektori Jim Oldroydi ja Londonist saabunud kepsaka ja terava mõistusega seersant Andrew Carteri. Aga kõik muu...

Tõsi, suur pluss on see, et autor on võtnud nõuks lugejat harida. Esmalt paigutab ta kuritööd maalilisse Yorkshire’i (kuhu pärst raamatu lugemist ihkaks minna) ja teiseks koobastesse, mille uurimine ja olemus laiali laotatakse. Ehk siis koopakompleksist leitakse kohaliku mehe laip, misjärel on enamus Orumaa rahvast rõõmsad – palavalt mittearmastatud tüüp on teises ilmas. Ent kes ta sinna saatis? Igatahes leiavad linnakese koopauurijad surnukeha ootamatult ja sealt, kus see ei tohiks olla.

Ja sealt hakkab kruttima, nagu tavad ette näevad...

* Pea kõigil kohalistel oli surnuga kana kitkuda ja kahtlusaluseid on hulgim.

* Orumaa rahva eraelu on kirev ning see laotatakse täies hiilguses lugeja ette – kes suksutas keda ja kes on kellega tülis või sõber.

* Peategelaste elud on niivõrd-kuivõrd sassis. Mõlemad üritavad leida hingerahu ja armastust, kuid kõik kulgeb läbi kibuvitsapõõsaste.

* Mõistagi leidub üks kohalik, kes tabab ära, kes on mõrvar, kuid politseile sellest teada ei anna, mistap lahkub ise manalateele.

* Ühele uurijaist jääb midagi mõtteisse kripeldama, kuid ta ei saa seda kuidagi silme ette manada enne, kui viimasel hetkel.

Jne, jne... Ehk siis autor pole eksinud ainsagi reegli vastu ja „Mõrvad Orumaal“ võib panna õppikusse, kuidas näeb välja Briti kaasaegne mugavuskrima. Aga just see annabki raamatule väärtuse, kusjuures tekst voolab nii, et peatumiseks soovi ei teki. Lahe lugemine, neli ja pool tärni viiest.