REISIKIRI | „Eksisime bordelli otsides lõpuks täitsa ära.“ Sekeldused tondilossis ja Lõuna-Itaalia kaosesse sukeldumine

Kui Põhja-Itaalias valitseb Kesk-Euroopale omane kord, siis Lõuna-Itaalias elatakse veidi vabamas rütmis ja muretumalt.

Itaaliat läbiv A1 kiirtee, mis kulgeb põhja-lõuna suunal Milanost läbi Firenze ja Rooma Napolisse, on autoreisil justkui issanda õnnistus, sest ammusel ajal, kui kiirteed polnud, kulus praeguse kuue tunni asemel nimetatud vahemaa peale umbes kaks ööpäeva. Oleme oma reisiteekonnal läbinud selle põhimaantee umbes 90% ulatuses ja see on meid kiirelt edasi aidanud ning lõpuks Napoli lähedale toonud (siinne reisilugu on jätk 19. mai LP-s ilmunud artiklile „Kassi, koera ja lapsega Itaaliat avastamas. Puudu jääb ajast, mitte tegevusest“ ja 16. juuni LP-s ilmunud artiklile „Soolata sai, viltune torn, tasuta spaa ja tükike Eesti korvpalliajalugu. Tere tulemast Toscanasse!“).

Esmalt valisime lühiajaliseks peatuspaigaks Francolise linnakese, mis nii piltidelt kui ka sihtpunkti otsides tundus imeväike ja armas. Kui aga selgus, et booking.com-is uus, veel ilma arvustusteta majutusasutus osutus kogemata kombel mahajäetud lossiks, mis võiks pigem tondiküttidele kui perele elamiseks sobida, jäi meie suhe selle linnakesega põgusaks. Suurele ehmatusele, sisse ja kohe taas välja kolimisele ning teadmata suunas põgenemisele järgnes plaanides ajahüpe. Jätsime selle künka otsas asetseva pisikese linna lihtsalt vahele ja jõudsime Vahemere äärde, Lazio maakonnas paiknevasse väikesesse rannikulinna Minturnosse varem, kui oli plaanitud.