ARVUSTUS | Ka kotka tee taeva all jätab jälje… Lugu neist, kes on jäetud maha

Kuna ma ei tea, kuidas sinuni jõuda, ei jää mul muud üle, kui see kiri avaldada. Kirjutan sulle Saueaugult, kus eile (14. juulil – toim) oli esietendus.

Priit Põldma on kirjutanud ja lavastanud suvetüki „Kotka tee taeva all“. Mõtled ehk, et valdav osa suvehooaja lavastusi on kui meelelahutuslik tuluüritus, ent Saueaugul samad valuutad ei kehti. See on kui utoopia, kus käiakse austamas ja kuulamas teist inimest. Just siin sain aru, kui vähe utoopilist olen viimasel ajal teatris kohanud ja kuidas ma selle järele janunen.

Saabusin siia juba mõni päev tagasi. Esimesel õhtul jõudsin läbimängu teiseks vaatuseks, sest Tartu-Haapsalu buss käib ainult kord päevas ja selle Paliverre saabumine ühtis esimese vaatuse lõpuga. Sellest ei olnud midagi hullu, säärane ümberpööratus tundub tagantjärele lausa õnneliku juhusena. Nägin esmalt, milliseks on tegelased kasvanud, ja alles järgmisel kohtumisel seda, mis neid sääraseks kujundas. Uute inimeste tundmaõppimine käib ju samamoodi.