ARVUSTUS | Reetmine, kadunud juveel ja roostetanud armastus. „Sorgu tuletorni saladus“ harutas siiruviirulist kriminaaltangot

Krimilood on põnevad ja köitvad. Tõestisündinud ehk „päriselt aset leidnud“ krimilugu on veel põnevam. Pärnu Suveteatri kriminaaltango „Sorgu tuletorni saladus“ rääkis müstilisest mõrvast, millest omal ajal kirjutasid kõik tähtsamad ajalehed.

Mõistagi pole selge, mis seal eraklikul Sorgu saarel ligemale sada aastat tagasi tegelikult juhtus, kuid suvelavastus lubas sellele vastata ja kõik lüngad loogiliste tuletustega täita. Iseasi, kui hästi või halvasti see neil õnnestus.

„Sorgu tuletorni saladus“ tegi mind nõutuks. Lavastus suutis korraga mu ootustele vastata ja neid ületada. Mulle ei meeldinud ja meeldis. Kritseldasin etenduse jooksul oma märkmikusse emotsionaalselt kiitvaid ja laitvaid kommentaare ja paari piinliku hetke ülestäheldamiseks joonistasin väikeseid kringleid. Pärast etendust jalutasin läbi suvise Pärnu vanemate poole, meenutasin varasemaid kodulinnas vaadatud suvelavastusi ning taipasin, et traditsioonilist teatriarvustust sellest õhtust kirjutada ei saa ja akadeemilise lähenemise püüdluse võib heaga unustada.