RAAMATUBLOGI: Elul on kaks poolust, millest teine surm

Eeva Louko, „Madude maa“, tõlkinud Ülle Tarum, Hea Lugu, 350 lk.

Soomlased teevad teinekord kadedaks. Üks naine, mitte noor, mitte eakas, võtab pärast isa surma arvuti ette ja kirjutab krimiloo „Õnnesaar“. Mida soomlased himuga ostavad ja mõnuga loevad, aastaga sai kodumaal müüdud 15 000 eksemplari, ent, mis peamine – raamat tõlgiti viide keelde. Pole just paha debüüt.

Louko teine raamat „Madude maa“ on tema esimesest teosest lähtuv, kuid mitte liialt, et seda „Õnnesaart“ lugemata kätte võtta ei saaks. Tegevus toimub taaskord Helsinki veeres Lautasaaril, mis on niivõrd-kuivõrd saar, sest ühendub sildade kaudu kahest otsast mandriga. Igatahes paik on mõnus ning sinna on end sisse seadnud Helsingi kõrgem keskklass ning pisut rikkureidki.

Elul on paraku kaks poolust – taas rikub idülli mõrv, kui Lautasaari lähedalt Käärmesaarilt, kuhu pääseb vaid paadiga, leitakse naisterahva laip, näol võigas irve. Mõistagi, sest ta on tapetud piinarikkalt ehk strühniiniga justkui oleks mindud tagasi noore Agatha Christe ajastusse.

Ajakirjanik Ronja Vaara, kes eelmises raamatus pärast pikka välismaal viibimist koju Lautasaarile naases, töötab nüüd kohaliku ajalehe juures ning kus on laip, on ka šaakalid – mõrvalood mõistagi suurendavad klikkide arvu, arvab väljaande boss. Seega kehastub Ronja krimireporteriks, kuid vähendab oma pattu sellega, et suudab politseile abiks olla. Ja siis, ühel suurejoonelisel pulmapeol, taas surmajuhtum ja taas strühniin. Lautasaarit haarab paanika ja hirm.

Pole vist kahtlustki, et mõrvad on omavahel seotud. Et siis sarimõrvad? Ootamatult ilmub välja salapärane võõras minevikust ... Ja minevik tungib olevikku veel mitmel moel. Autor annab meisterlikult edasi hirmutunnet, pahaendelisi ootusi ja keerukat inimpsühholoogiat ning raamat hoiab lugejat osavalt kuni lõpuni lõa otsas, sest, nagu krimiromaanidele tavaks, näitab autor pusletükke küll, kuid ei anna aimu, millised neist pilti sobivad.