RAAMATUBLOGI: Kes on Evans ja miks teda ei kutsutud?
Agatha Christie, „Miks nad ei kutsunud Evansit?“, tõlkinud Krista Suits, Varrak, 204 lk.
Kui siinmail ilmub taaskord Agatha Christie, siis ei pane tema teost mingil juhul lugemata raamatutekuhja alla ega keskele, vaid peale. Geeniusi tuleb austada, ent see pole peamine põhjus, lihtsalt Christie on mõnus, särav ja kiire lugemine, mis vallandab õnnehormoonid, nagu teadlased väidavad.
Vaieldamatult on Christie üks neist (krimi)kirjanikest, kelle loomingut tasub või suisa peab lugema mitu korda, sest heast (krimi)kirjandusest tuleb võtta viimast. Saati läheb ajapikku meelest (kui mitte arvestada romaani „Mõrv Idaekspressis), kes tapja oli.
„Miks nad ei kutsunud Evansit?“ on maakeeles korra ilmunud, aastal 1991 ja suureformaadilise vihikuna. Mäletate? Kui, siis vihikut, aga sisu ilmselt mitte.
Raamatu „Saladuslik reisija“ eessõnas selgitab Christie, kuidas ta leiab teostele ideid: „Lähed sõbraga teed jooma. Kohale jõudes sulgeb tema vend raamatu, viskab selle kõrvale ja ütleb: „Pole paha, aga miks nad ei kutsunud Evansit?“. Siit järgneb välkkiire otsus: järgmine raamat kannab pealkirja: „Miks nad ei kutsunud Evansit?“. Sa ei tea veel, kes on Evans ja mis temast saab. See pole tähtis, küll Evans tuleb õigel ajal, oluline on, et pealkiri sai fikseeritud.“
Siin peitubki geniaalsus. Kui palju on maailmas (krimi)kirjanikke, kes alustuseks panevad paika pealkirja ehk hangivad nööbi ja siis õmblevad selle külge kalli ja suurejoonelise kasuka.
„Miks nad ei kutsunud Evansit“ on üks neist vähestest romaanidest, kus ei tegutse Christie kuulsad persoonid Miss Marple, Hercule Poirot või Tommy ja Tuppence.
Ses raamatus on Bobby Jones see, kes hakkab ühe veetleva leediga kuritegu lahendama. Kusjuures tänapäeval ning mittebriti keskkonnas ei pruugi märgatagi, et lisaks raamatu pealkirjale on Christie laenanud ka peategelase nime. Bobby Jones oli 1934. aastal, kui raamat trükki läks, maailma suurim golfistaar. Ent juba esimesel leheküljel kinnitab autor, et Jones pole see Jones, kuigi mängis golfi ja saatis palli liivatakistusse: „Seletus on lihtne: seda lööki polnud teinud mingi Ameerika golfimeister, vaid Walesi mereäärse Marchbolti linnakse vikaari neljas poeg.“
Peagi lööb too liba Jones palli järsakust alla ning näeb seal lamavat meest, kes jõuab enne siitilmast lahkumist öelda vaid ühe lause: „Miks nad ei kutsunud Evansit?“.
Nüüd peab Bobby koos sarmika ja rikka kaaslase leedi Frances Derwenti ehk Frankie’ga välja uurima, kes on mõrvatu ja kes on Evans, keda ei kutsutud. Ülesanne tundub amatöördetektiividele käivat üle jõu, aga mõistagi ei käi.
