„Olen esimest korda elus hakanud piirama teatris käimist.“ Kui kallis on kultuur?

Riigis, mille põhiseadus sätestab eesti keele ja kultuuri säilimist läbi aegade, muutub kultuur aina kättesaamatumaks luksuseks.

„Olen esimest korda elus hakanud piirama teatris käimist,“ tunnistas tuttav hiljutises vestluses. Ta ei kuulu kindlasti statistiliselt keskmiste kodanike hulka, kes käivad näitemängu vaatamas kord aastas, vaid on tõsise huvilisena tõtanud teatrisse vähemalt korra paari kuu tagant, vahel sagedamini. Nüüd ei osta ta enam piletit igale teda kõnetavale etendusele, vaid vaeb hoolikalt, millise tükiga end premeerida, olles vähendanud oma teatriskäikude arvu kolmveerandi võrra. Sest 30–60 euroni tõusnud piletihindade puhul pole teisiti võimalik.

Koos pereliikmega minnes makstakse topelt. Sõbranna lõi kokku, kui palju kulus tal selleks, et koos abikaasaga vaadata linna teises otsas mängitavat menutükki: kaks 50-eurost piletit, võib-olla kohvid-koogid ja ka üks ots taksoga, sest ühissõidukiga minnes jõutaks õhtul koju vähemalt tunni pärast. Kokku vähemalt 150 eurot – eestlase keskmisest netopalgast üle kümnendiku.