RAAMATUBLOGI: Krimkafänni kohustuslik kirjandus: miks sattus dottore Schiavone Aosta orgu ja mis juhtus Marinaga?
Antonio Manzini, „07.07.2007“, tõlkinud Cathy Laanela, Toledo, 350 lk.
Antonio Manzini teoste või õigemini neis Aosta orus tegutseva omapärase ja isepäise, kanepit suitsetava ja reeglitest mööda hiiliva politseiniku Rocco Schiavone fännid olid ärevuses – et miks ei ilmu järgmist raamatut? Lõpuks ilmus, ning tulede ja viledega.
Niisiis... „07.07.2007“ on kohustuslik kirjandus kõigile krimkasõpradele. Veelkord: KOHUSTUSLIK! Sest selle raamatu läbilugejast saab ühegi kahtluseta Rocco Schiavone austaja ja ta võtab ette ka tema eelmised saagad, mis on samuti suurepärased – „Must rada“, „Aadama küljeluu“, „Maikuu lumi“ ja „Kevadpuhastus“.
No kuidas ei saa armastada dottore Schiavonet, kes kasutab õigluse jaluleseadmiseks vabalt valitud vahendeid. See, et ta vahelt üht-teist enda tasku libistab... Kes meist on täiuslik? Aluse dottore Schiavone elufilosoofiale andis kord onu: „Rocco, ära kunagi Chitarella reeglit unusta: kasulikum on korraks teiste kaarte piiluda kui sada korda mõelda!“ Kas ei ole mõistlik reegel või kuidas?
Teine, mida dottorelt üle võtta tasuks, oleks ebameeldivate asjade markeerimine kümnepallisüsteemis. Näiteks...
Seitsmendal astmel on koera kaka kõnniteel, raamatujärje kaotamine, näputoit ja muu säärane.
Kaheksas aste: maksuameti teated, missal käimine, korgi maitsega vein ja lõunasöök pärast kella kahte.
Üheksas: vastikud ilmastikunähtused – külm, lumi, tormituul ja rahe – lollid inimesed, hääletamine ja hambaaugud.
Kümnenda taseme jamasid oli vaid üks, kõige hullem asi, mida elu võib pakkuda – mõrvajuhtum. Sest ei tasu unustada, et dottore on itaallane ja piisavalt laisk.
Schiavone varjatumal poolel on õrnus. Tema dialoogid siitilmast lahkunud naisega on nukrad ja kurkukriipivad, ent annavad tegudele heakskiidu. Siinkohal üks dialoog eelnevast raamatust...
- - -
„Sul pole põhjust rõõmustada,“ ütleb Marina mulle.
„Mida sina siin teed,“ küsin.
„Naudin päikeseloojangut.“
„Seda pole. Taevas on pilves.“
„Ära heida meelt. See on külm linn. Aga siin on ilus.“
„Jah. Siin on ilus.“
„Sa pole prokurör. Ega kohtunik.“
Ta pole kunagi varem nii otsekohene olnud. „Ma tean. Ma pole prokurör ega kohtunik.“
„Sa ei või kogu aeg oma tahtmist mööda tegutseda.“
„Tean ka seda.“
„Jätadki selle asja sinnapaika?“
„Jätan jah.“
„Kas sa ei arva, et ta on süütu?“
„Ei, Marina, ta pole seda.“
„Vaata,“ ütleb Marina. „Seal see on. Nagu hahetus. Nagu esimene koidukiir. Lootus. Näed nüüd, et varem või hiljem see saabub.“
- - -
Senimaani jäi lugejale palju teadmata. Miks pidi dottore Schiavone Roomas lahkuma ja pangendusse asuma? Mis juhtus Marinaga? Milline on dottore perekond? Kes teda kaitseb? Ja nüüd avatakse minevik täies hiilguses. Saatuslik kuupäev on 07.07.2007.
Lõpetuseks veel üks dialoog just sellest raamatu lõpust, mis peegeldab dottore Schiavone olemust. Vestlevad tema ja peainspektor Caterina. Alustab dottore.
- - -
„Annan sulle ühe soovituse. Kui tahad siin majas karjääri teha, siis mida vähem sa end minu seltsis näitad, seda parem.“
„Miks sa niiviisi räägid?“
„Sest prefektuur ja prokuratuur hoiavad mul silma peal. Sest ma pole pühak, sest ma tegutsen valel moel ja nad jälgivad igat mu sammu. Sest ma ei tulnud Aostasse preemiapuhkusele, üht-teist sa minu kohta tead. Olen kaotaja.“
„Ma ei suhtle sinuga selleks, et karjääri teha. Ma ei taha teha karjääri, vaid lihtsalt oma tööd. Kui sinuga suhtlen, siis sellepärast, et tasapisi, üks kuu teise järel, õppisin sind tundma. Alguses vihkasin sind, ma ei eita.“
„Mis siis pärast juhtus?“
„Sul on süda. Sa peidad seda, aga see on olemas. Kui ma seda mõistsin, siis midagi muutus. Võid minuga alati arvestada.“
- - -
Kõik dottore Schiavone fännid said usutavasti sest raamatust võimsa elamuse. Kõigil teistel krimikirjanduse austajatel, nagu eelnevalt öeldud, peaks olema kohustus „07.07.2007“ ette võtta ja siis otsustada, kas tasub lugeda ka eelnevaid ja järgnevaid raamatuid (mis loodetavasti peagi lettidele ilmuvad). Vastus saab olla ainult üks.
