RAAMATUBLOGI: Kus ühinevad matemaatika ja armastus, seal on õnn
(1)Antti Tuomainen, „Koprateooria“, tõlkinud Mihkel Mõisnik, Varrak, 248 lk.
Ootamatult seikluspargi omanikuks saanud kindlustusmatemaatiku Henri Koskineni triloogia saab „Koprateooriaga“ lõpu. Eks ta ole nii ja naa – kahju, kui hea lugu oma otsa leiab, ent samas tuleb pistik seinas välja võtta õigel ajal. James Bond võib kümneid kordi maailma päästa, kuid ühe Soome seikluspargi väljasikutamine soost oleks ebakohane.
Antti Tuomainen plaanis esmalt vaid üht raamatut – „Jänesefaktor“ – kus kindlustusmatemaatik Koskinen jääb ootamatult tööta, misjärel sureb ta vend (tegelikult ei sure) ja pärandab talle seikluspargi, mille töötajad ja rahaline seis on ühtviisi kahtlased, sest kurjategijatelt võetud laenud tuleb tagasi maksta. Õnneks hakkas peategelane autorile sedavõrd meeldima, et ta pikendas stoori tumeda, absurdse, humoorika ja romantilise triloogiani, mille teine teos on „Põdravalem“.
Ühest küljest ei kujutaks kuiva reaali ehk matemaatikut kuidagi juhtimas humanitaarset asutust, mis peaks külastajatel adrenaliini valla päästma nagu ka õnnehormoonid. Ent äri on äri, mida määravad ja juhivad arvud, aga seda ühest küljest. Teisalt võid sa tõenäosuse ääretu põhjalikkusega välja arvutada, aga see ei toimi. Päriselu on midagi muud, kui numbrite selge ja korrapärane maagia. Tundeid – armastus, hirmu, empaatiat – ei saa valemitesse koondada.
Kahe esimese looga on Koskinenist saanud teine inimene, kuigi tema matemaatiline ratsionaalsus on alles. Seikluspark MinuSinuFun tegutseb ja teenib kasumit, isepärastest töötajatest on saanud ühtne kamp... Koskinen aga on kolinud kokku kunstnikuga (kas saab olla eripalgelisemat paari?), kasvatab tolle tütart ja on saanud isadeklubi liikmeks.
Elu näikse olevat lill, aga ei ole, sest konkureeriv seikluspark näikse olevat hulluks läinud ja pakub kõike tasuta. Kui seal on pehmelt öeldes tunglemine, siis MinuSinuFun parklad püsivad tühjad. Taas tuleb Koskinenil rinda pista tõsiste probleemidega ja oma eksistents ohtu seada, kuid matemaatikud näikse kõigest puhtelt välja tulevat.
Nagu eelmisteski lugudes saadab Koskinen kellegi teise ilma ja pääseb sellest puhtalt. On see põhjamaine must huumor või mis, aga lugeja, kui ta pole just õiglusefriik, kehitab järjekordse laiba puhul vaid õlgu või muigab endamisi – ikka juhtub. Saati kui teise ilma läinu on teekonna igati ära teeninud. Peategelane kahetseb ka ise, kuid tõdeb: „Ma lihtsalt ei tea, kuidas oleksin saanud neis olukordades paremini või täpsemalt kalkuleerida.“
