RAAMATUBLOGI: Eestlaste vaesuse põhjus: lõputult suur pahelisus ja liiderlikud elukombed

Seppo Zetterberg, „Reisimuljed vanadest baltimaadest“, tõlkinud Sirje Olesk, Varrak, 240 lk.

Esiteks olgu öeldud, et „Reisimuljed vanadest baltimaadest“ on suurepärane raamat, mis avab meie ning pisut vähem ka naabrite ajaloo 18. ja 19. sajandil läbi rändurite ja suplusasutustes viibijate suu. Lahe on lugeda, millised meie esiisad-emad olid.

Teiseks pole käesoleva raamatu kirjutamine keeruline, kui võtta ette kunagised reisipäevikud ja raamatud ning ajalehtedes-ajakirjades ilmunud artiklid. Pane need kokku ning saadki kena pildi Eestimaast.

Kolmandaks: miks peaks reisimuljetest pajatama soomlane Seppo Zetterberg, Jyväskylä ülikooli üldajaloo emeriitprofessor? Kas meil endil ajaloolasi pole? Ju mitte, kui Zetterberg on kirja pannud sisuka „Eesti ajaloo“, millest on ilmunud tont teab, mitu trükki ning lisaks muidki raamatuid meist ehk Soome edelanaabritest.

Samas on tore, et leidub kodustatud soomlane, kes viitsib Eestimaa möödaniku tavalugejani tuua. Kahtlemata on siinmailgi hulgaliselt ajalooprofessoreid, kes meie minevikku uurivad ja teaduslikke tekste kirjutavad, ent kui palju neist loetaval kujul maainimeseni jõuab?

Niisiis... Zetterberg on teinud väljavõtteid materjalidest, mille panid kirja Eestimaad väisanud persoonid – Johann Bernoulli, Georg Julius von Schultz, vabahärra Ulrich von Schlippenbach, elukutseline rän-
numees Faddei Bulgarin, inglanna Elizabeth Rigby ja paljud teised.
Johann Theophil Ludwig Orlich omalt poolt sõitis Tallinna laevaga
ja veetis aasta Eestimaa mõisates. Saksamaalt pärit koduõpetaja Johann Joachim Bellermann tegutses Baltimaadel aastatel 1778–1781 koduõpetajana, kuid reisis pärast seda veel Peterburi... Huvitav rännumees oli ka venelane Nikolai Karamzin, kes läks Peterburist 1789. aasta maikuus tutvuma Lääne-Euroopaga ja kohtus
ka kuulsa filosoofi Immanuel Kantiga...

Millised me siis olime... Siinkohal väljavõtteid raamatust.

* Välismaalased olid rabatud, kui nägid rahatuid või purjus talupoegi ööd läbi muretult töllerdamas puust ja õlgkatusega kõrtsis, kus jookidest oli tavaline õlu ja põletatud viin ja veel pakuti halba tubakat.

* Von Schlippenbach vaatas reisi kuludes tõllaaknast mööduvaid maastikke ja mõtles eestlaste elu üle. Kui ta oli lahkunud Tormast ja ta ees avanes Peipsi rannik ja järveselg ning ette sattus Vene küla, märkas ta elatustaseme muutust. Küla ja selle elanikud nägid välja hoopis paremad võrreldes eestlaste vaesusega, nende eluasemete kirjeldamatu viletusega ja suitsutaredega. Vabahärra arvates oligi tõsi see sagedasti kuuldud väide, et eestlaste vaesuse põhjus oli nende lõputult suur ja peaaegu üldine pahelisus ja liiderlikud elukombed.

* Ei olnud ka venelased vabad joomispahest, kuid nende juures ei olnud see nii üldine ja loomalikult madal kui eestlaste juures. Eestlastel ei olnud ühtki muud tunnet kui armastus tulivee vastu.

* Kui eestlane tahtis ehitada maja, asetas ta tulevase maja asemele väikese lehekese ja vaatas, kas sellele ronis must või valge sipelgas: valge andis märku, et majaase on õnnelikult valitud.

* Viin, räim ja tubakas olid vältimatud, ilma nendeta ei osanud eestlane elada.

* Kuigi eestlased meenutavad oma väljanägemiselt Hea Lootuse Neeme algasukaid, ei ole nad niisama metsikud ja harimatud kui nemad. Iga eestlane oskas emakeeles lugeda ja kirjutada, neil oli üksikaajalik arusaam usust ja nad kuulasid meelsasti jutlusi ning arutlesid põhjalikult asjade üle, mis olid palju kõrgemal nende haridustasemest.

* Eestlane austas oma peremeest, allus võimule ja täitis oma kohust, kuid ei mõelnudki iga vastutulija ees mütsi peast võtta.

* Eestlane oli hirmutav oma hulluseni kasvavas vihas, aga ta vihastas ainult siis, kui koges ülekohut, ja tööd tegi täpselt nii palju, kui kokku oli lepitud.

Eelnevad väljavõtted on vaid tühine osa sellest, mida rännumehed kirjeldasid. Ehk siis palun, lugege, millised meie esivanemad maailma silmis olid.