Vihmased juulikuu nädalad tõid valeinfo levitajad tagasi arvuti taha, et valet või eksitavat infot kliimamuutuste kohta laiali kanda. Päevalehe faktikontroll võttis ette neist levinumad.
Alates 10. juulist avaldas Cerberuse nime kandev antitsüklon märgatavat mõju mitmele Euroopa riigile. Vahemere ääres levis talumatu kuumus, erakordsed ilmastikunähtused ja metsapõlengud, mis nõudsid enam kui 40 inimese elu. Eestis levis samal ajal hulgaliselt väärinfot selle kohta, mis kliimaga üldse toimub. Võtame ette levinuimad valearusaamad ning selgitame, kuidas on lood tegelikult.
Väide number üks: juulikuu nädalad olid jahedad ja vihmased ehk kliima ei soojene
Juuni alguses oli mitmel ööl tunda öökülma ning ka juuli viimased nädalad on eestlasi kostitanud peamiselt vihmasaju ja 20-soojakraadise ilmaga. Kas see tõestab, et kliimasoojenemist tegelikult ei eksisteerigi?
„Kliimamuutusi“ ja „kliimasoojenemist“ kasutatakse sageli sünonüümidena, kuid neil on erinev tähendus. Samamoodi aetakse mõnikord segi mõisteid „ilm“ ja „kliima“, kuigi need viitavad sündmustele, mille ruumi- ja ajaskaala on väga erinev.
„Kliimasoojenemine viitab Maa keskmise temperatuuri tõusule, mille peamine põhjustaja on kasvuhooneefekt,“ selgitas terminite erinevust Eestimaa Looduse Fondi kliimapoliitika ekspert Laura Vilbiks. „Maa keskmise temperatuuri tõus on globaalne nähtus ning ei välista kuidagi seda, et teatud piirkondades võib temperatuur mingil perioodil ka langeda.“
Vilbiks selgitas, kuidas kliimamuutused ei väljendu igal pool ühtemoodi. See tähendab, et näiteks Euroopas on temperatuuri tõus kõige suurem Lõuna-Euroopas. Sademete hulk Euroopa lõunaosas seejuures väheneb ning põhja- ja loodeosas suureneb. Ent kuidas on lood Eestis?
„Juuni alguses olid seekord tõesti ebatavaliselt kaua öökülmad, aga juuni kujunes keskeltläbi tunduvalt soojemaks, kui hiljutise 30 aasta (1991-2020) keskmine,“ rääkis Tartu Ülikooli atmosfäärifüüsik Marko Kaasik. „Juuli tundub ka selle sajandi juba soojenenud kliima taustal viluvõitu, aga olnuks 20. sajandi teisel poolel täiesti tavaline!“
Kliimamuutust hinnatakse paljude erinevate statistiliste näitajate alusel, mistõttu ei saa vaadata ainult üksikut jahedat päeva. „Oluline on vaadata ka keskmist õhutemperatuuri, mis tõuseb Eestis palju kiiremini kui ülejäänud maailmas,“ selgitas Vilbiks.
Eesti aasta keskmine temperatuur on 2020. aasta seisuga tõusnud 2,9 kraadi võrra võrreldes tööstusrevolutsioonile eelnenud ajaga. „Globaalsel tasandil on jällegi märgiline, et maailma kuumarekord on ainuüksi praeguse juulikuu jooksul korduvalt purunenud,“ lisas Vilbiks.
Eelmisel kuul kirjutas Päevalehe Roheportaal, kuidas Berkley Earth prognoosib, et süsinikuemissiooni kontrolli alla saamise korral tõuseb 2100. aastaks Eesti keskmine temperatuur võrreldes tööstusrevolutsioonieelse aja seisuga 5,2 kraadi võrra. Juhul kui 2080. aastaks saavutatakse kliimaneutraalsus, tõuseks see 3,6 kraadi. Kõige kehvema stsenaariumi korral, mille puhul heide suureneks senises tempos, tõuseks temperatuur 7,2 kraadi.
Väide number kaks: rekordid pärinevad varasemast ehk muutuseid ei toimu
Populaarne viis levitada kliima kohta valeinfot, on näidata, et tegemist ei ole uue asjaga. Üks selline postitus on nimekiri erinevatest kohtadest Euroopas ning nende kuumarekordid, mis pärinevad eelmisest sajandist. Kui paiga kuumarekord ei ole pärit tänapäevast, siis miks me räägime kliima soojenemisest?
Tegelikult ei saa me kliimamuutuste kontekstis rääkida ühekordsetest kõrgetest temperatuuridest. Atmosfäärifüüsik Marko Kaasiku sõnul oleks õige käsitleda keskmisi temperatuure aastakeskmisena ja kuude kaupa. „Need on kindlalt kasvutrendis ning mõjutavad otseselt inimest ja loodust,“ ütles ta. Kaasiku sõnul on ühe ilmavaatlusega fikseeritud rekordid (ehk tänapäeval tavaliselt ühe tunni keskmine) väga harvad sündmused, mis toimuvad mitme harvaesineva teguri kokkulangemisel.
See ei tähenda, et kuumarekordid ei oleks märkimisväärsed. „Muidugi suureneb ka uue soojarekordi võimalus koos kliima soojenemisega,“ selgitas Kaasik. Hetkel kehtiv Euroopa soojarekord ongi üsna hiljutine, 48,8 kraadi Sitsiilias 2021. a augustis. „On andmeid, et see ületati uuesti selle suve kuumalaine ajal Sardiinias, aga pole veel ametlikult rekordiks kinnitatud,“ lisas ta.
Väide number kolm: kliima on ajalooliselt alati muutunud ja see ei olene inimtegevusest
EKRE liige ja aktiivne vandenõuteooriate levitaja Mike Calamus alustas hiljuti podcast'i tegemist, mille teine episood kannab pealkirja „Kliimahüsteeria“. Nagu nimi viitab, arutlesid Calamus ja külalised kliimaga seotud küsimusi ning esitasid mitu „fakti“, mis on valed.
Näiteks rääkis (saates vaid eesnimepidi tutvustatud) Ave, kuidas CO2 tase ei tõsta maa temperatuuri, sest 1950-1985 temperatuur hoopis jahenes, samamoodi ka 1997-2015“.
Globaalse temperatuuri langus aastatel 1997-2015 on otsene vale, tegelikult tõusis see kiiresti, umbes 0,4 kraadi võrra. Enne seda, aastatel 1950-1985, tõusis aeglasemalt, kokku umbes 0,3 kraadi. „Praeguseks on võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga (umbes 19. sajandi keskpaik) temperatuur tõusnud juba veidi üle ühe kraadi, pool sellest viimase 25 aastaga,“ selgitas muutust Kaasik.
Podcasti juurde kirjutab autor: „Peaks siililegi selge olema, et inimtegevus ei saa kliimat soojendada ega jahutada.“
Kaasik selgitas, kuidas globaalne inimtekkelise CO2 heide oli kuni umbes 1950. aastani nii väike, et ei mänginud kliima loodusliku muutlikkuse kõrval olulist rolli. „Kiire kasv algas peale seda ja CO2 on tänaseks atmosfääris umbes 420 ppm (osa miljonist), mis on umbes 60% rohkem, kui looduslik tase 19. sajandi keskpaigas.“
Kaasiku sõnul on süsinikdioksiidi atmosfääri soojendav mõju (Maa infrapuna- ehk soojuskiirguse neelamine) füüsikaliselt nii lihtne, et seda tunti juba 19. sajandi lõpus ja mõned teadlased ennustasid juba siis globaalset soojenemist selle tõttu, aga tolleaegsete tagasihoidlike põletatava kivisöe koguste juures tundus see jäävat kaugesse tulevikku. Tänapäev näitab aga vastupidist.
