RAAMATUBLOGI: Häbematus pole ausus, vaid tappev. Ning mõni kass on põrguline

M.C. Beaton, „Ausa mehe surm“, tõlkinud Andrus Igalaan, Tänapäev, 224 lk.

Aususega on siinilmas nii ja naa. Ehk siis käituda tuleb sündsalt. Kui pillud inetusi ja solvanguid paremale-vasakule, nimetades seda aususeks (mis kaude võibki see olla), siis võib juhtuda väga halba.

Šoti mägismaale kolinud tüüp on enda arvates aus, sest ütleb oma arvamuse kõigile näkku: kirikuõpeta jutlused on igavad, üks daam on paks ja ta annab sellega halba eeskuju, teise krimilood on sõnnik, kolmas peaks psühhiaatrilt abi paluma ning tumedatele tuleb näidata ust. Seega pole ime, et „aus“ mees mättasse lüüakse.

Niisiis tuleb kohalikul konstaablil, punapäisel Hamish Macbethil taas mõrvarit otsima asuda. Aga muidu on Hamishil kõik sama – ta otsib partnerit, aga ei leia. Või siiski... Raamatu kolm viimast lõiku...

- - -

Hamish tuli tujutult tagasi koju, kui ta äkki jaoskonna juures naispolitseinikku märkas. Tolle hästiistuvas vormis figuur oli suurepärane. Mütsi alt paistsid mustad läikivad lokid. Ta täiuslikus ovaalses näos olevad silmad olid suured ja sinised.

„Konstaabel Dorothy McIver saabus teenistusse,“ ütles ta.

Hamish naratas. Tal oli tunne, et lõpuks on ka midagi head juhtumas.

- - -

Ometi pole raamatu peategelane ei „aus“ mees, mõrvar, Hamish ega tema neidised vaid metskass. Oma kassi Sonsie – kes olla talle tegelik naine – saatis Hamish hiljuti loodusesse ja üritab teda tagasi kutsuda, küpsetab väljadel tema lemmikvorste, et ehk lõhn meelitab... Ja siis tulistatakse üht metskassi, kelle elu Hamish päästab. Ent kas see on Sonsie või põrgukass?