Tahaksin selle lavastuse näitel ennatlikult järeldada, et Eesti publik hoiab humoorikaid suvelavastusi endiselt mugavustsoonis – mida tugevamini esindab nali „siga lendab“ tüüpi huumorit, seda paremini võtab publik selle vastu. Ent sama lavastuse näitel võib täheldada ka Eesti publiku alahindamist: kuivõrd lühitutvustus proovib viidata komplekssele lõpplahendusele, siis säästab lavastuse süžeeliin vaatajat igasugusest mõttepingutusest: lavastus kulmineerub kõige lihtsama ja tõenäolisema lõpplahendusega. Kuigi suvelavastuste vaikiv ülesanne ongi sobida igasugusele publikule, siis kõnealune lavatükk peegeldab publikule seatud ülimadalaid ootusi.