IN MEMORIAM | Ita on meie lootus. Ta jagab lootust, et ka meie suudame
(9)Itast räägitakse ja kirjutatakse. Viimastel aastakümnetel üha enam. Kõik tahavad temast osa saada.
Miks me teda armastame? Mis meid alateadvuses tema poole tõmbab? Ita tahtejõud. Algab väikestest asjadest. Jah, teame neid lugusid, et ta käib aastakümneid hommikuti jääkülmas vannis või meres. Praegu talle seda loomulikult ei lubata. Kui ta läks 1950. aastal Moskvasse riiklikku teatriinstituuti õppima – kaks aastat hiljem kui teised Eesti kursuse näitlejatudengid –, tegi ta peaaegu ühe aastaga kahe kursuse eksamid ära, et teistele kolmandale kursusele järele jõuda. Oskamata alguses eriti keeltki. Vene keelt polnud ollagi. Kuigi ta vanaema elas Narvas, töötas Kreenholmi vabrikus, ema oli venelanna. Millest see räägib? Tahtejõud. Seda me temas armastame – ta ei anna kunagi alla. Ka siis, kui väikest Ilset algklassides kiusati: oli hästi inetu plika, tulipunaste juuste ja meeletute tedretähtedega, ei olnud kulme ega ripsmeid. Teistest eristuv Ita.
