11.08.2023, 17:35

ARVUSTUS | Bella ciao, bella ciao, bella ciao, ciao, ciao. „Onu Bella tähestik“

Onu Bella oli midagi enamat kui „Ma võtsin viina“, ent Draamateatri suveuuslavastuses jääb Igor Maasiku vastuoluline olemus avamata.

Valner Valme

Edasi kultuuritoimetaja

Tõnis Niinemets ON Bella. Kerge arrogants segi lapseliku õhinaga, piredad poosid ja süüdimatu ehedus korraga, lisaks kohmakas lällamine laulmisena.

FOTO: Alana Proosa

Etenduse algul on Tõnis Niinemets jälle justkui Mozart, istub samas võtmes ja välimusega klaveri taga, nagu ta on „Amadeuses“. Tegelikult meenutab tema olemus sel hetkel rohkem Florian Wahli. Mõlemad ülekasvanud imelapse seosed sobivad ka Onu Bellat kehastades Kertu Moppeli lavastuses „Onu Bella tähestik“.

Siis käib pauk ja Ivo Uukkivi mängib 35 aasta tagust iseennast – kuradi hästi, loomulikult – ja kõlab Velikije Luki „Õnn on elada me maal“. Lavastuse bänd jääb seda tehes küll veidi vaguraks ja puiseks, aga Munk on Munk.

Kommenteeri Loe kommentaare (75)