RAAMATUBLOGI: Kuidas Putinist sai tsaar: „Me tapame terroriste vajadusel ka tualetis!“

Giuliano da Empoli, „Kremli võlur“, tõlkinud Kaia Sisask, Varrak, 232 lk.

Enne hinnangu vastuvõtmist, kas raamatut tasub lugeda või mitte, tuleb heita pilk autorile, et teaks, mida oodata. Kui uurida „Kremli võlurit“ tutvustavat teksti – „Teda nimetati Kremli võluriks, Putini Rasputiniks. Salapärane Vadim Baranov oli telerežissöör ja -produtsent, enne kui temast sai Vladimir Putini hall kardinal.“ – võiks arvata, et taas on üks võõramaalane otsustanud kirjutada Venemaast seda tundmata, muutes riigi tumedaks ja mõistmatuks maaks, mis lääne lugejale mõistagi peale läheb.

Paraku on Giuliano da Empoli tuntud itaalia poliitikateadlane ja kirjanik, mõjuka mõttekoja Volta asutaja ja juht ning Pariisi poliitikateaduste ülikooli õppejõud. Mis tähendab, et et ei kirjuta sellest, mida teab, vaid teab, mida kirjutab.

„Kremli võlur“ haarab lugeja, keda huvitab Venemaal toimuv, hetkega kaasa. See on justkui skript kaasaegsest raadiosaatest „Müstilne Venemaa“, avades taustad ja andes täpsed selgitusi, mis selles kummalises riigis pärast Nõukogude Liidu lagunemist toimus ja miks. Miks istutati troonile Vladimir Putin, kuidas ta end maksma pani ja piiramatu võimuga tsaariks sai, miks mõned oligarhid vanglatrellide taha sattusid ning Venemaa Ukrainat ründas... Kõik on väga täpne, selge ja loogiline, justkui ajaloo õpikus, mida „Kremli võlur“ iseenesest ongi. Tabavalt on öeldud ühes Itaalia ajale arvustuses: „„Kremli võlur“ on suuline fresko, mis kulgeb Jeltsini aastatest kuni praeguse Ukraina sõja alguseni.“

„Kremli võlur“ on põhimõtteliselt monoloog: Baranov, kes muutis nii Kremli kui kogu riigi poliitilise tsirkuse areeniks, kuid lahkus siis näitejuhi kohalt, otsustab rääkida oma loo puhtsüdamlikult ühele lääne üliõpilasele, kellega jagab kiindumust vene ulmekirjanikku Jevgeni Zamjatinisse.

Peategelase prototüüpi pole vaja otsida, sest see paistab eredalt silma, nagu hommikune madal kevadpäike. Kõik viited, ja need pole varjatud, on suunatud Vladislav Jurjevitš Surkovile, muusika ja kirjandushuvilisest kõrgemast klassist Venemaa poliitikule, kunagisele Putini administratsiooni ülema asetäitjale ja presidendi abile, kes kirjutas suurepärase teose „Nulli lähedal“, mis kirjeldab Venemaa reaalsust, lunastuseks oma pattude eest.

Niisiis Venemaa ajalugu seestpoolt vaadatuna, koos selgitustega. Kui meile tõi Nõukogude Liidu lagunemine kaasa vabanemise, siis venelastele maavärinaliku vapustuse.

„Üheksakümnendate aastate alguses olid Gorbatšov ja Jeltsin teinud revolutsiooni, aga järgmisel hommikul oli enamik venelasi ärganud üles maailmas, mida nad enam ära ei tundnud ja milles nad ei osanud elada. Enne Ameerika ja Euroopa unelma kokkuvarisemist oli kokku varisenud Nõukogude unelm. Teie kandis ei pandud seda tähele, sest teile näis võimatu, et unelm seisneb nii suvalistes ja hallides asjades: ametniku või professori prestiižne ametikoht, väike Žiguli, datša koos juurviljaaiaga, puhkus Sotšis või vahel ka Varnas, varbad mustas meres ja silme ees terendamas mõnus grilliõhtu sõpradega. Ja ometi oli sel mudelil oma jõud ja väärikus. Tema kangelased olid sõdur ja õpetaja, veoautojuht ja väsimatu tööline: neile olid pühandatud plakatid tänavatel ja metroopeatustes. Paari kuuga oli see kõik minema pühitud. Uued kangelased, pankurid ja tippmodellid võtsid võimust ning põhimõtted, millel rajanesid kolmesaja miljoni NSVL-i elaniku eksistents, pöörati pea peale. Nad olid kasvanud isamaal, kuid leidsid end ühtäkki turult. Selle perioodi kõige pöördelisem sündmus oli raha avastamine. Ja seejärel – kes börsikrahhi ja metsikut inflatsiooni – avastamine, et raha ei pruugi midagi väärt olla.“

Putini võimuletõus ja enesekehtestamine...

„Siis esitas ajakirjanik veidi poleemilisema küsimuse. „Nagu näib, andsite te vastuseks rünnakutele käsu pommitada Groznõi lennuvälja. Kas te ei arva, et sellised abinõud võivad olukorra hullemaks teha?“

Sel hetkel leidis aset miski, mida ma isegi praegu ei suuda pärisel seletada. Putin püsis viivu vait. Ja kui ta uuesti rääkima hakkas, polnud ta ilme küll muutunud, aga terve tema olek oli nagu ära vahetatud, otsekui oleks ta kastetud vedela lämmastiku paaki. Askeetlikust ametnikust oli järsku saanud surmaingel.

„Ma olen tüdinenud sellele küsimusele vastamast,“ sisistas ta, isegi vaatamata talle küsimuse esitanud ajakirjaniku poole. „Me hävitame terroriste seal, kus nad end peidavad. Kui nad on lennujaamas, siis me ründame lennujaama, ja kui nad on tualetis, vabandage väljendust, siis me tapame nad tualetis.“

Niimoodi öelduna võib see tunduda banaalne ja kindlasti veidi vulgaarne, aga te ei kujuta ette, millist mõju see lause kuulajatele avaldas. See oli käsu ja kontrolli hääl. Sellist häält polnud juba pikemat aega kuulda olnud, aga venelased tundsid selle kohe ära, sest see oli seesama hääl, millega olid harjunud nende isad ja vanaisad. Üle Moskva tänavate, üle hirmust värisevate äärelinnade, üle Siberi ääretute metsade ja tasandike rullus tohutu kergendusohe. Taas on pukis keegi, kes suudab korra majja luua. Sellest päevast peale sai Putinist täiemõõduline Tsaar.“

Vaat säärane on Venemaa ja säärased venelased. Ja Putin on tsaar, keda Venemaa vajab.