RAAMATUBLOGI: Kui tavasuhe lähedaste ja iseendagagi jääb kättesaamatuks. Käbi Laretei pereelu läbi poja silmade ja südame

Daniel Bergman, „Süda“, Tõlkinud Kadi-Riin Haasma, Hea Lugu, 368 lk.

„Süda“ on Ingmar Bergmani ja Käbi Laretei poja Danieli autobiograafiline romaan ja ühtlasio kiri kallile tütrele. See on lugu armastavast, haigest ja valutavast südamest, nii kaudses kui ka otseses mõttes.

Süda

Raamatu pealkiri rabab otsekohesusega, kuid nii peabki, sest legendaarse filmimehe Ingmar Bergmani ja kuulsa pianisti Käbi Laretei poeg Daniel räägib südamest. Kirjavormis päeviku lehekülgedel avab ta oma tütrele, keda hellalt Südamekeseks kutsub, oma hinge. Sellist pöördumist loed kui peagi katkeva elu testamenti. Avanemine on üdini aus ja puudutab lugejat inimlikult, sest sügavalt elutihnikust otsitakse mõistmisrada ja see raiutaksegi valusalt nähtavale.

Lapsepõlv

Lapsepõlv kujuneb suhetes. Sünd kuulsate vanemate loomingulisse kõrgepingesse pole lapsele tavapärane elu algus. Kõrgepinges, mis saatis poisikest juba sünnihetkest, kujunes tal vanematega kõle ja hapravõitu usaldusside, mis jättis õnneliku lapsepõlve kui tulevase elu nurgakivi nõrgaks. Kuidas ja kas üldse elu sinna usaldusanuma täiteks midagi tilgutab? „Süda“, mis põhineb peale Danieli enda (tunde)meenutuste ka ta vanemate päevikutel, annab vastuse.

Ema Käbi

Danieli ema Käbi Laretei, tipptasemel kontsertpianist, kurtis päevikulehekülgedel oma tütrele alalist loidust, sest ta peas tagusid halastamatud hääled: „Sa pead...“, „Vastasel korral...“, „Kõik tuleneb sellest, et sa harjutad liiga vähe...“ ja nii edasi. Tipus püsimine nõudis ohverdust ja kannatamisest sai elu kese. Käbile ei jäänudki hingekripelduses muud peale kibeda tõdemuse, et kunst ainsana saabki tähtis olla. Pianistina oma ande teenimine ongi halastamatu ja selle kõrval on kõik muu teisejärguline – kõlab julma kreedona, eriti emalt. Nii arenebki hinge lõhestavast rollikonfliktist elukestev keeruline suhe pojaga, kes aastaid teraapias käies tunnistab lõpuks emale, et tema vastu on südames ainus tunne: vihkamine.

Isa Ingmar

Hoolimata huvipuudusest väikeste laste vastu olid nood Ingmar Bergmanist vägagi huvitatud. „Võib-olla nad märkasid, et mu isa oli laps, kuigi nägi välja nagu täiskasvanu?“ kirjeldab Daniel isa vastuolulist suhet lastega.

Isa Ingmar šokeerib lapsehoidjat, kes on pidanud peaaegu ööpäev ringi Danieliga tegelema, pakkumisega: „Oleme näinud, kui kiindunud te poisiga teineteisesse olete. Täiesti mõeldamatu on lõhkuda nii tugevat sidet. Danieli ja sinu enda pärast. Ma ostan sulle maja, kus sa saad koos Danieliga elada… nii et me saame teil külas käia.“ Lapsehoidja põgeneb sellest majast.

Teisalt aga tõmbab isa filmimaailma Danieligi, temastki saab režissöör. Ju on see veri, mis rähnipoja puu otsa viib – tõrjumine ja tõmme üheskoos. Paraku pole elus miski ühene ja lõplik, ootamatult teeb Daniel kannapöörde ja temast saab hoopis kiirabiõde. Kunsti fluidum näib talle korraga elukauge, kellegi südant päriselt elule päästa tundub ehedam tõelisus.

Daniel

Lühikese aja jooksul saab Daniel kaks ränka diagnoosi. Raske südamerikke ja hulgiskleroosi käes kannatav Daniel kirjeldab tütrele oma hakkamasaamist. Julgus haavatavust näidata lõikab hinge ja varjatuim meis endiski tõmmatakse inimliku puudutuse kaudu nähtavale. Miski seob ja nagu ülendaks. Saladuse hämust tuuakse nähtavale, kuidas tavaolukord võib ühtäkki pöörata hirmutavaks ja katastroofiliseks. Saame aimu, milliseid probleeme tekitab jukerdav süda – pulss 240(!) lööki minutis – või muud organismi kontrollimatuks muutunud talitlused. Paratamatu elureaalsus...

Siiralt kirjutamine, teadagi, aitab mõttepundart lahti harutada ja tunnetel selgineda – eneseteraapiline kirjatükk ka enese äratundmiseks. Danieli lugu lugedes torgib hinge hinnangute mantra – vaikides ja ennast salates kokku kukkumiseni tugev olemine, ainult et kelle jaoks? Kas peeglisse vaadates näeme alati helget naeratust? Nii ju peaks, tühja sest, et hinge laastab näivus. Kunst – olgu see hea raamat või klaverikontsert – küündib inimeseks olemise tuumani. Kunst suudab pakkuda südant soojendavas äratundmises tuge, et elus inimestena võimegi süüd tundmata näidata suhetes oma haavatavust, kurbust või isegi löödud olekut. Mõtlemapanev ja südant liigutav lugemine igatahes.