RAAMATUBLOGI: Max Seeck vallutab krimimaailma – Hyvä, Suomi!

Max Seeck, „Vimm“, tõlkinud Triin Aimla-Laid, Pegasus 380 lk.

Soomlased teevad meile ära igast asendist. Neil on kirjanduse nobelist Frans Emil Sillanpää, keda pärjati loomingu eest, mis kirjeldab maainimese elu ja suhet loodusega. Ja meie Tammsaare? „Tõde ja õigus“ käsitleb lisaks inimese suhet maa, jumala, ühiskonna ja iseendaga. Aga kus on Nobel?

Ja nüüd vallutab lahetagune Max Seeck maailma krimiromaanidega, mis figureerivad järjepidevalt näiteks New York Timesi bestsellerite nimekirjas ja on tõlgitud 40 keelde. Aga meie?

„Vimm“ on järjekordne näide, kuidas saab Soomet maailma viia. Ilmselt ei tea pooledki lugejad, kus see riik asub, ent tähtis pole sündmuspaik, vaid lugu ise. Samavõrd võib „Vimma“ tegevuse üle viia Oslosse, Berliini või Washingtoni, muutes vaid tegelaste nimesid, miski ei muutu.

Seeck on suutnud suutnud ühendada politseiromaani ja kesonmõrvar-krimka ning lisanud värvikad, lahedad ja usutavad tegelased, mis tulid kaasa eelmistest raamatutest „Uskmatu“ ja „Kurjuse võrgus“.

Kirjade järgi on „Vimm“ kolmas osa Jessica Niemi sarjast, kuigi peategelane ei ilmu jõuliselt pildile kohe. Jessica, Helsingi politsei raskete kuritegude uurija on võtnud end töölt vabaks, et uurida kahtlasi surmajuhtumeid, mis oleks justkui seotud tema endaga. Ehk siis üksusest on puudu teravaim pliiats, keda samas oleks hädasti vaja, sest...

Ühel halval päeval jõuab tööstusmagnaat Eliel Zetterborg helistada päästekeskusse ja pobiseda mõne sõna, ent kui meedikud kohale jõuavad, on mees juba surnud, nuga rindu torgatud. Tapatöö põhjust justkui oleks – mõrvatu andis äsja teada tuhandete tööliste koondamisest – ent kes selle räpase töö tegi? Turvamees saatis Zetterborg koju, kontrollis korteri üle, jäi maja ette valvesse ning ei tema ega videosalvestised ei märka ühtki sisenejat.

Gordoni sõlme pannakse lahti harutama Jusuf Pepple, kellele on see esimene mõrvajuhtum, kus ta peab juurdlust juhtima. Kisub keeruliseks, kuid õnneks on Jessical tärganud huvi ning ta naaseb tööle.

Nagu tänapäevastes politseiromaanides ikka, on „Vimmaski“ mitmeid kõrvalliine ning avatakse ka tegelaste eraelu. Lugemine on kütkestav, stoori voogab mitte liiga tormiselt, vaid mõnusa tempoga lõpu poole, ainult et kus on lõpp? Seal, kus justkui peaks olema, kandub lugu veel edasi, ja siis taas... Ning punkti ei panda ka siis, kui juhtum lahenduse saab. Mis tähendab, et ootaks Jessica Niemi sarja järgmist raamatut, mis soome keeles on juba ilmunud.

Põhjanaabritel on õigus, Max Seeck rühib jõuliselt üleilmse krimikirjanduse absoluutse tipu suunas. Kas ta sinna ka jõuab, on iseasi, aga nagu öeldakse: kes üritab haarata kuud, jõuab kõrgemale sellest, kes otsustab maast noppida kuuepennise.