„Kirjad Venemaalt“ peaks olema kohustuslik kirjandus kõigile Euroopa valitsusjuhtidele, kes loodavad naiivselt, et Venemaa saab euroopalikuks ja demokraatlikuks. Kui Peeter Suure ajast on käidud ühte sammu ja aetud sama rida, siis miks peaksid venelased ühtäkki muutuma? Neil on olnud aega sajandeid teha kannapööre, ent ei midagi. Peeter raius akna Euroopasse ja tänini vahitakse sellest aknast välja ning kui tullakse uksest, siis relvadega.

Keset reisi on de Custine täielikus hämmingus, sest oli eelnevalt lugenud parun von Herbersteini kirju aastatest, kui Venemaad valitses Moskva suurvürst Vassili III aastatel 1505 – 1533. „Need kirjad, mis on kirjutatud kolm sajandit tagasi, kirjeldavad venelasi täpselt samasugustena, nagu mina neid praegu näen. Niihästi kõrgemast kui ka madalamast seisuset venelaste kohta võib öelda, et nad on orjusest joovastunud.“

Markii de Custine visandas 1839. aasta suvel kirjutatud reisikirjades järk-järgult tervikpildi Venemaa ühiskonna toimimisest tema ajaloolise saatuse küüsis, põimides igapäevastseene, ajaloolaste töid ja jutustusi tähelepanuväärsetest seikadest ning isikutest (kellest mitmed on ka Eestiga otseselt seotud). Suurema osa ajast veetis markii Peterburis ja Moskvas, kus ta lisaks õukondlastele ja ametnikele kohtus korduvalt ka keisri ja keisrinna endaga, kellega 6peetud vestlused on lugejale ilmekalt edasi antud. Autor maalib oma teele jäänud isikutest veenvad psühholoogilised portreed ja kirjeldab nende kaudu läbinägelikult tsaaririiki koos hoidvaid nähtamatuid niite. Tänu oma eruditsioonile ja seltskondlikule osavusele õnnestus kirjanikul ühena vähestest näha välismaalastele pakutava näitemängu taga Vene isevalitsuse ja riigiaparaadi barbaarset tegelikkust.

Aga nüüd... Väljavõtted raamatust. Hea, kui suudaks unustada, et need on kirja pandud pärast külaskäiku Venemaale aastal 1839 ning proovida mõistatada, millisest ajastust on tähelepanekud pärit.

- - -

Venelastel on kaks iseloomulikku palet. Kui nad siia jõuavad, et tulla Euroopat avastama, näivad nad olevat rõõmsad, vabad ja rahulolevad, nad on otsekui põgenema pääsnud hobused, linnud, kelle puuriuks on korraga lahti tehtud. Aga kui nad koju naasevad, on nende näod pikad, sünged piinatud, nende laup on murelik. Sellest erinevusest järeldan ma, et maa, kust lahkutakse väga rõõmsalt ja kuhu naastakse väga suure kahetsusega, on vilets maa.

- - -

Sellel riigil on puudu moraalsuse element; oma sõjakate kommetega ja mälestustega invasioonidest on ta endiselt vallutussõdade tasemel, mis on kõige jõhkramad sõjad.

- - -

Despotism on Venemaa paratamatu osa, Keiser ei ole mitte ainult Jumala esindaja, vaid ta ise ongi loov jõud – ja tema võim on laiem kui jumalal, sest kui jumal määrab ainult tuleviku, siis Keiser võib ka mineviku ümber teha.

- - -

Venemaa on maa, kus saab teha kõige grandioossemaid asju kõige napimate tulemuste nimel.

- - -

See justkui masinrahvas sarnaneb pooleldi malepartiiga, kus üksainus mees mängib kõigi malenditega ja tema nähtamatuks vaenlaseks on inimkond.

- - -

Selle rahva seas, kellelt on ära võetud vabad püüdlused ja tahe, võib näha vaid hingetuid kehasid, ja mõte, et nii suure käte ja jalgade kohta on üksainus pea, toob külmavärinad ihule.

- - -

Hiljuti naasis üks venelame Peterburist Pariisi. Üks samuti venelasest naine küsis temalt: „Mis mulje valitseja teile jättis?“ – „Väga hea mulje.“ – „Ja tema kui inimene?“ – „Inimest ma ei näinud.“

- - -

Olen seniajani arvanud, et inimesed ei saa elada ilma vaimuvabaduseta, nii nagu keha ei saa hakkama ilma õhu ja päikeseta, aga mu Venemaa reis purustab need illusioonid. Siin tähendab valetamine ühiskonna kaitsmist, tõe väljaütlemine aga tähendaks riigi vankuma löömist.

- - -

Ma kordan seda väidet sageli: siin tuleks kõik maha lammutada, et rahvast üles ehitada.

- - -

Vene poliitika on keisrile allumise muuta dogmaks. Vene rahvas paistab olevat väga religioosne, hea küll, aga mis on religioon, kui seda on keelatud õpetada? Vene kirikutes ei peeta kunagi jutlusi. Evangeelium tooks slaavlaste pilgu ette vabaduse idee.

- - -

Te soovite valitseda maad nii, nagu seda tegid ammused ühiskonnad: vallutades. Väidate, et võite relvade abil võtta endi valdusse kõiksugu maid, mis teile meeltmööda on, ja seeläbi valitseda kogu ülejäänud maailma terrori abil. See võimulaiendamine, millest te unistate, ei ole põrmugi arukas, põrmugi moraalne, ja kui Jumal teil seda teha lubab, siis toob see maailmale vaid häda.

- - -

Kõigest sellest, mida ma siin riigis näen, järeldub, et maise ilma inimeste tõeline siht ei ole õnn. See siht on täiesti religioosne: selleks on moraalne täiustumine, võitlus ja võit.

- - -

Õieti võime öelda, et vene rahvast ei eksisteerigi... on keisrid, kellel on pärisorjad, ja on õukondlased, kellel on samuti pärisorjad, aga see kõik kokku ei mooduste rahvast.

- - -

Kõik on seal piiritu: valud, hüved, ohverdused, lootused – nad võivad küll saavutada tohutu võimu, aga selle nimel tuleb neil maksta sedasama hinda, mida Aasia rahvad maksavad oma valitsuste püsimajäämise nimel, neil tuleb loobuda omaenda õnnest.

- - -

Ajalugu on Venemaal osa monarhi valdustest, ajalugu on valitseja moraalne omand, nii nagu inimesed ja maa; ajalugu sätitakse samasugustesse hoiutubadesse, kus säilitatakse keiserlikke aardeid, ja sellest tehakse nähtavaks vaid see osa, mida tahetakse teatavaks teha. Mälestus toimunust on keisri vara; tema muudab riigi annaale oma tahtmist mööda ja jagab oma rahvale iga päev just selliseid ajaloolisi tõdesid, mis on päevakohase fiktsiooniga kooskõlas.

- - -

See siis on Venemaa anno 1839. Või Venemaa anno 2023?



Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid