Andrus Tuisk: Palja kuninga sündroom. Reformierakond on selle hästi ära tabanud

Poisikestena rääkisime me isekeskis üksteisele roppe anekdoote. Tol ajal piisas anekdoodi punch line’iks ainult ühest räigest roppsõnast. Naerust uppudes sosistasime - või röökisime - me neid sõnu.

Need lood olid tavaliselt puuduliku ülesehitusega või absurdselt jaburad, aga me ei tundnudki vajadust korraliku loo järele. Kõiki puudusi varjas happy end’ina saabuv „võlusõna“.

Tagantjärgi mõeldes võib tunduda, et poisikesed ei osanud nalja teha, vaid ajasidki ropu sõnaga endale hõbeniiti suunurka. Aga ei.