ARVUSTUS | Õ ja Masing. Visionäär, kes andis ühele rahvale sõnavara

Jaune Kimmeli lavastatud „Ottõ“ on nagu rahusaar, kus teatrisuvele kriips alla tõmmata.

Pärast „Ottõ“ esietendust tabas mind mõistusekadu. Hakkasin kokku arvama, kui palju tean eesti teatris meie kultuuritegelastest rääkivaid lavastusi. Vahtisin läbi tuuleklaasi maanteed ja ühtki ei tulnud meelde. Aga sellepärast korraks mõistus kaduski, et neid on lihtsalt väga, väga palju. Ainuüksi selle sajandi paarikümne aasta jooksul on tehtud umbes 60 lavastust. Järgnev ei ole akadeemiline uurimus, vaid mõned pealkirjad, mis endal ja sõpradel-tuttavatel meenusid (vt lisaloo nimekiri – toim).

See nimekiri ei ole kindlasti täielik, siin ei ole tähtpäevade puhul üheks esitamiseks tehtud lavastusi jmt, muist ei tulnud endal või sõpradel-tuttavatel meelde või jäi lihtsalt kahe silma vahele. Mis silma jääb, on huvi Juhan Liivi vastu, mitmel juhul tuleb ette Vahing kas autori või tegelasena. Ka eri aegade estraaditähed on populaarsed. Peaaegu alati keskendutakse kultuuritegelase elu mingile nüansile või episoodile, suured panoraamsed lood on pigem erandid. Samas ei ole iga lavastus, kus räbalas pintsakus mees Juhan Liivi loeb, veel päriselt lavastus Juhan Liivi elust.