Keeruline on sellele üheselt vastata. Kes kontrollib, kui palju, mismoodi ja mis ulatuses? Täna me saame rääkida peamiselt kahest kategooriast. Üks on sanktsioonide alusel kaubanduse kontrollimine, kus ei ole tegelikult midagi väga arutada, sest kui midagi on keelatud, siis see on keelatud. See on üheselt selge. Siin ei ole mingisugust küsimustki. Need, kes kontrollima peavad, peavad vaatama ka, et ei toimuks erinevate meetodite kaudu sanktsioonidest möödahiilimist.

Siinkohal peab maksu- ja tolliamet või keegi teine vaatama, mis turul toimub, et võimalusel piirata seda, et paberite järgi läheb kaup kuhugi mujale, aga reaalselt jõuab Venemaale – see on tegelikult ikkagi sanktsiooni rikkumine.

Mis siis võivad olla potentsiaalsed põhjused äritegevuseks Venemaaga?

Kui hakkame erinevaid juhtumeid või ettevõtteid vaatama, siis eks seal on erinevaid asju taga - kellel on kuskil tütarettevõte, mida mingitel põhjustel pole soovitud või tahetud likvideerida, mingisugused lepingud, keegi, kes teeb seda puhtalt ärilistel kaalutlustel. Olukorrad on erinevad. Aga ma arvan, et reaalset numbrit ongi võib-olla keeruline välja tuua.

On kuuldud ka sellistest juhtumitest, kus müük või kaubavahetus käibki kolmandate riikide kaudu. Mis on see adekvaatne ja õige number tänase seisuga, ma arvan, et seda ei oskagi keegi täpselt öelda.

Millised peaksid olema tagajärjed ettevõtetele, kes teevad äri Venemaaga?

Üks on selge: kuidagi sanktsiooni alla mineva kaubaga - ükskõik, mis kujul kaubavahetus siis toiminud on – kauplemine peab olema keelatud ja sanktsioone tuleb rakendada. Ma arvan, et see on üheselt selge.