Tammsaare, kebab ja Koidula. Kultuuris olulisi tegusid korda saatnud isikud väärivad jäädvustamist linnaruumis

Selle asemel et kultuurilugu avalikust ruumist taandada, tuleks mõelda, kuidas ehtida arendatavat avalikku ruumi meie armastatud kirjanike, kunstnike, muusikute jt nimedega.

Suvel jäi mulle ERR-i portaalist silma Mari Peegli hea artikkel „Koidula pole ainus naine, kes väärib oma tänavat“.¹ Artiklis oli üleskutse pidada uute (ja ümber nimetatavate) tänavate puhul silmas seda, et rohkem tänavaid võiks nimetada ka tuntud naiste järgi.

Artikkel jäi mulle silma ka sellepärast, et tegelesin ise parajasti Kadriorus asuva Lydia Koidula tänava ajalooga. Huvitav oli lugeda Mari Peegli toodud näiteid, et peale Koidula on meil ainult Anna Haava, Miina Härma ja veel üksikute naisloojate nimelisi tänavaid. Oleksin ise arvanud, et neid on siiski rohkem. Kui alguses pidasingi Peegli valitud artikli pealkirja pisut ülekohtuseks, siis tõsiasi on, et Koidulal on tänavasiltidel Eesti naiste esindajana küll ebaõiglaselt suur koormus.