KOLUMN | Andrus Tuisk: tuli välja, et raha kerjav karguga eideke hüppas kerge vaeva uhkesse mersusse

Mutike minu ees kukutas oma kargud käest. Rentslis peatus jäme 600ne mersu ja mutt viskas kargud selle tagaistmele. Ise potsatas kuldketiga juhi kõrvale.

Helistas ükspäev ema, ja teatas rõõmsalt, et mu poeg oli saatnud talle mingeid pilte. Ega vanaema muidugi lapselapse piltidest midagi aru ei saanud, sest need olid pildid arvutimängudest. Aga ta oli rõõmus, et lapselaps temaga miskit jagab.

Hiljem pojaga rääkides kiitsin teda, et mõtles vanaema peale ja saatis talle pilte.

„Saatsin jah,“ vastas poeg. „Siis on need mängud tema telefonis olemas, juhul kui mul peaksid ära kaduma.“

Selline teemapüstitus võttis mu hetkeks tummaks. Kaalusin, kas peaks last laitma küünilise kalkulatsiooni pärast. Või ikkagi pigem kiitma ettenägeliku logistika eest.

Nagu ütles Forest Gump endanimelises filmis: „Elu on nagu šokolaadikarp. Sa ei tea kunagi, mida sa saad.“

Vanasti öeldi, et eesmärk pühendab abinõu. Nüüd lauldakse, et „meil on tujud, mitte tunded.“

Ei öelnudki lapsele midagi, vaid jäin mõttese selle üle, kui palju me üldse teame teisest inimesest. Palju me üldse teame, mis motiividel teine inimene tegutseb.