RAAMATUBLOGI: Lugu, mis imeb lugeja endasse ega lase lahti... Ja tüdrukud põlevad...

C.J. Tudor, „Põlevad tüdrukud“, tõlkinud Marge Paal, Pegasus, 408 lk.

Paraku on mäluga (eriti tänapäevases krimikirjanduse tulvas) nii, et kõik ei suuda kinnistuda. „Põlevad tüdrukud“... Tore, järjekordne psühhothriller... Üks paljudest... On „Kadunud tüdukud“, „Kaotsis tüdrukud“, „Ilusad tüdrukud“, „Valelikud tüdrukud“, „Kesköötüdrukud“, „Ajalehetüdrukud“, „Tüdrukud“, „Õelad tüdrukud“, veelkord „Kadunud tüdrukud“, „Viimased tüdrukud“, „Varastatud tüdrukud“, „Aprillitüdrukud“... Mitmed neist tüdruk-krimkadest väärivad igati lugemist, mõned on kesised... Ja siis veel üks... Äkki mõtleks, kui raamatule pealkirja panna?

Aga siis tuli lisateave. „Põlevad tüdrukud“ on kirjutanud seesama C.J. Tudor, kes alustas karjääri teosega „Kriidimees“. Sel hetkel mälu haakis: ahaa... „Kriidimees“ oli hää, järgnenud „Annie Thorne’i kadumine“ samuti, kuigi kippus hõljuma ja õudukaks a la Stephen King, kuid seda mitte halvas mõttes. Seega tuleb uurida, miks tüdrukud põlevad. Sai uuritud ja ei mingit kahetsust. Äge raamat. Veab endaga kaasa, kuigi ka siin on piisavalt müstilist – tegelastele kangastuvad põlevad tüdrukud – aga palju me sestsinasest maailmast ikka teame ning eks igaüks on näinud äraspidiseid unenägusid, mida on keeruline mõista.

Ühel ilusal päeval saabub reverend Jack Brooksi (oh need inglise nimed... Jack on naine) koos teismelise tütre Floga Chapel Crofti. Alustama uut elu, sest eelmine jooksis kokku. Ja ka üle-eelmine. Uus töökoht, uus kogudus, uus kodu. Ainult et paik pole just parim..Chapel Croft... 500 aastat tagasi põletati seal kaheksa märtrit, kellest kaks olid noored tüdrukud (mistap valmistavad kohalikud elanikud nende mälestuseks okstest nukke ja põletavad neid), 30 aastat tagasi kadusid sealt kaks tüdrukut ning kaks kuud tagasi suri salapäraselt vikaar... Niisiis tere tulemast.

Mõistagi hakkab Jacki ja Flo elus kohe juhtuma. Nii head kui halba. Suhted, armumised, vihkamised, kaklused... Samas pole kõik justkui nii, nagu välja paistab...

Tudor oskab lugeja meeltega mängida ja teeb seda suurepäraselt. Näiteks toob ta mängu tegelase, kes on ühtaegu paaria ja pühak, kusjuures ootad temalt paarialikkust, aga... Lugu imeb lugeja endasse ega lase lahti. Aina juhtub ja juhtub, kõik oleks nagu selge, aga tegelikult ei ole. Ja siis see võrratu lõppmäng, mis lennutab kõik eelneva tuulde nagu kaardimaja tormis.

Ega lõpuks oskagi öelda, mis need 408 lehekülge olid. Krimka? Õudukas? Psühhothriller? Kogukonnaromaan? Ema ja tütre elu kajastus (õppige, muide, kuidas teismelisega hakkama saada!)? Pigem kõik kokku ehk siis 408 lehekülge lahedat lugemist.