RAAMATUBLOGI | Peeter I lõi Venemaa sõjalise impeeriumi, mille tunnusjoon on „gaasilisus“ ehk püüd haarata enda alla kogu kättesaadav ruum

Boriss Akunin, „Vene riigi ajalugu. Asiaatlik europiseerimine. Tsaar Peeter I“, tõlkinud Mait Eelrand, Tänapäev, 408 lk.

Tituleerida Boriss Akuninit pelgalt krimikirjanikuks on ilmselgelt vähe ja vale. Pigem on ta ajalookirjanik, pakkides mineviku erinevatesse vormidesse. Tema krimilood, kus peategelased Fandorini suguvõsa ja nunn Pelagia, kui ka teemaraamatud on kõik ajaloost kantud ning selgitavad nii otse kui kaude lahti Venemaad, selle impeeriumi olemust ja eksistentsi aluseid.

Tegelikult harib Akunin maailma märksa otsesemalt – läbi sarja „Vene riigi ajalugu“ ehk idanaabri keeli „История Российского государства“, mis koosneb kahes osast. Ühes kirjeldab ta tegelikku möödunut, seletades asja lahti faktidele tuginedes, vältides enda sõnul ideoloogilist „tõde“. Akunini sõnul võrdles ta kõike, mis allikatest leidis ja heitis välja ebatõenäolise. ema teine Venemaa ajaloo osa on aga ilukirjanduslik, kus autor paneb reaalsed ja väljamõeldud tegelased vastavasse ajastusse, üritades näidata, mis tol ajahetkel võis toimuda ja avab nõndaviisi meie idanaabri möödunud, ent samaga ka praegust tegelikkust.

Akunini niiöelda ilukirjanduslikus sarjas ilmus hiljuti suurepärane teos „Kolmesilmse seitse päeva“, mis keskendub Peeter Suure eelsele ajastule läbi kerjuspoisist ootamatult tsaari detektiiviks kerkinud Markel „Kolmesilmne“ Markelovi seitsme juhtumi ja seitsme kümnendi. Lisaks pakub Akunin kaheosalises näidendis oma versiooni streletside mässust ja Peeter I tõusust vene deržaava loojaks.

Ja nüüd siis otsa Venemaa reaalne ajalugu „Asiaatlik europiseerimine. Tsaar Peeter I“ ehk siis maakeeles ilmunud teosed on klambriga seotud ja täiendavad teineteist.

Autor tõdeb, et raamatus käsitletav periood on väga lühike, isegi lühem, kui Peetri valitsemisaeg, ent sel kolmel kümnendil, kui tsaar oma ümberkujundusi ellu viis, oli tohutu tähtsus: need määrasid riigi saatuse ja mõjutasid oluliselt maailma, eeskätt Euroopa ajaloo kulgu. „Isikliku elu iseärasused, vaimsus, kired ja foobiad said rahvusliku maatriksi osaks ja kogu maailm võtab neid nüüd nagu midagi põliselt venelikku. Ja kui vene kirjandus sai alguse Gogoli „Sinelist“, siis Vene riik sammub siiani Peetri saabastes.

Käesolev raamat räägibki sellest, kuidas esivanemad õppisid mitte ajalugu järgima, vaid seda looma, sellest, kuidas neil miski õnnestus, aga miski mitte. Ja miks.

Kui Venemaal toimuski europiseerimine, siis oli see üksnes fassaadilik, dekoratiivne, kuid riigi sisemine arhitektuur planeeriti otse vastupidiselt ümber asiaatlikus maneeris. See riik ei saanud üldsegi osaks Euroopast, vaid „avas sinna akna“. Aken aga ei ole uks. Sellest vaadatakse välja, aga ei käida,“ kirjeldab Akunin oma teost.

Akunini sõnul on iga ta ajalooraamat üles ehitatud isemoodi, et lugu oleks mugav jutustada. „Käesolevas köites on neli osa,“ selgitab ta. „Esimene on täielikult pühendatud Peetri kujule. Tundmata ja mõistmata seda, mida see inimene endast kujutas, oleks raske aru saada, miks sündmused kulgesid just nii ja mitte teisiti. Tema eraelu asjaolud, iseloomujooned, vaimus, vaadete süsteem, kired ja foobiad, isegi tervislik seisund – kõik need avaldasid nähtavasti mõju riigi elule. Mõned neist said aga rahvusliku maatriksi osaks ning neid võetakse maailmas kui midagi põliselt venelikku.

Teine osa kannab pealkirja „Sündmused“. See on valitsemiaja sündmuste järjekindel, kronoloogiline esitus. Kolmas osa on temaatiline. Selles on esile toodud peamised suunad, mille järgi riigi elu ümberkorralduste käigus muutus. Ja lõpuks neljandas osas esitatakse Peetri „meekonna“ grupiportree. Nendeta ei oleks tsaar suutnud ellu viia ühtki oma suurejoonelist ideed.“

Olgu siinkohal esitatud kaks lõiku esimese osa esimesest peatükist „Iseloom“, mis kirjeldavad Vene impeeriumile alusepanijat.

- - -

Kasvatus (õigemini selle puudumine), lapseeas läbielatud vapustused ja psühhofüüsilise arengu iseärasused olid tegurid, mis Peetri isiksuse kujunemist mõjutasid.

Tema välimuses oli tunda ilmset ebanormaalsust, mida oma kunstnikupilguga märkas Valentin Serov, kes valmistus maalima Peetri portreede sarja. „Ta oli hirmus: pikk, oma pikkadel, peenikestel jalgadel ja sellise kohu keha suhtes nii väikese peakesega, mis oleks paremini sobinud mingile halvasti kinnitatud peaga hernehirmutisele kui elavale inimesele. Nägu tõmbles tal pidevalt ja ta tegi kogu aeg grimasse: pilgutas silmi, tõmbas suuga, vedas nina ja lõksutas lõuga.“

- - -

Lõpetuseks tõdeb Akunin, et Peeter I lõi Venemaa sõjalise impeeriumi, kuigi see polnud ta otsene eesmärk. „Iga impeeriumi tunnusjoon on „gaasilisus“ ehk püüd haarata enda alla kogu kättesaadav ruum,“ võttis ta Peetri ajastu kokku. „Tänu Peeter I-le (või tema süül, olenevalt vaatenurgast) kujunes „neljas“ Venemaa impeeriumiks ja oli siit määratud laienema.

Kui võtta raamat lühidalt kokku, siis ajaloohuvilistele ja eriti neile, kes tahavad tunda Venemaa möödanikku, on „Asiaatlik europiseerimine“ pärl, millele sooviks kindlasti lisa. Õigupoolest võiks Akunini ajaloosarja maakeelde panna alates esimesest teosest, mis katab aja Venemaa esmasest mainimisest kuni mongolite invasioonini, aga eks näis, kuidas „Tänapäev“ käitub.