Seenetsunami alustas rullumist Lõuna-Eestist, kust potsatasid ühismeediasse esimesed ihaldusväärsed fotod triiki täis ämbritest ja korvidest. Õnnest oimetud seenesõltlased postitasid üksteise võidu rekorditaotlusi, kui kiiresti nad oma anumad seeni täis olid korjanud. Seejärel keris seenerinne päev-päevalt end aina kiiremini üles põhja poole.
Pärast nädalate pikkust sooja ja vihma ühistööd purskusid paljudes paikades samblast ja mullast välja seente hiigelarmeed. Kukeseened olid end ilmutanud juba varemgi, aga nüüd mets lausa kihas neist. Teeveertele tekkisid lambatatikud, parkidesse pilvikud ja sirmikud, metsa kuuseriisikad ja puravikud, pilvikud ja heinikud. Tõelist elevust tekitas moodne uustulnuk: üle ookeani ka meie metsadesse jõudnud uus puravikuline – männi-kuldpoorik.
Seened kasvasid nii koduaedadesse, sirgusid välja killustikuga kaetud külavaheteedelt ja ilmusid kändudele. Kui tuntud näitlejanna postitas ühismeediasse pildi kodusesse kaktusepotti kasvanud seentest, oli selge, et seened on maailma üle võtnud – isegi toas!
Plahvatus toimus ka seenesõprade peades. Iga päev lisanduvate sadade uute liikmetega kasvasid seenehuvilisi ühendavad Facebooki grupid kui pärmi peal. „Eestimaa seened“ grupis on nüüdseks üle 45 000 liikme, „Seenehuvilistes“ üle 30 000. Facebooki rühmad on muutunud seenemääramise kiirabiks, kuhu päevas postitatakse lugematul hulgal küsimusi, fotosid, retsepte ja muid õpetusi. Milleks meile seeneraamatud ja Google Lens, kui samblamättalt leitud toreduse pildid võib otsekohe Facebooki visata küsimusega: mis seen see on? Vastuseks tuleb tihti üksmeelne hinnang, sest seenegruppides leidub piisavalt ka asjatundjaid, lausa teadlasigi, kuid teinekord pakutakse välja 3–4 varianti, mis omakorda veel üksteisele vastu räägivad. Üks teatab, et seen on söödav, teine täpsustab, et on söödav kupatatuna, kolmas hoiatab, et jutuks olevat seent ei tasu tarbida koos alkoholiga ja neljas manitseb üleüldse, et seda seent süües oled surmalaps.
Hasart on võtnud sellised mõõtmed, et mõni korjab kokku mitu pesukausitäit tundmatuid seeni, näitab nad Facebookis ette ja küsib siis lootusrikkalt, kas need süüa kõlbavad. Tihti osutusidki söödamatuks!
Teine leiab metsa alt hulga eri seeni, peseb ja hakib need ära ning paneb siis välja foto, et kaassõltlased aitaksid otsustada – süüa või mitte süüa?
Tänavuse aasta märksõna on kindlasti ka massipsühhoos. Võib-olla vahepealse paari aasta tõttu, kui seenesaak on olnud pigem kesine? Metsa kipuvad ilmselgelt ka need, kes enne pole seda iialgi teinud, kes võib-olla seeni ei söögi ja kes pole looduses ühtki seent näinud. Tõenäoliselt pole paljud neist käinud ka lasteaias ega algklassides, kus, nagu me teame, joonistatakse alati oravat või siilikest, kes korjab talvevarudeks seeni ja marju. Kui tundub, et tavaline kodanik võiks suuta eristada minimaalselt kolme seent: kivipuravikku, kukeseent ning punast kärbseseent kui muinasjuttude ja multifilmide tuntud tegelasi, siis tavaline pontsakas kivipuravik tundub paljudele täiesti tundmatu seeneliik.
Samal ajal on metsas käijad toonud fotodena publiku ette ka tõelisi seeneüllatusi: looduskaitsealuseid haruldusi, vapustava välimusega tulipunase vesinuti või psühhedeelselt lilla vöödiku või Pecki kübarnarmiku, mis näeb välja nagu jõhvikakisselli piiskadega beseekook. Targemaks mükoloogia alal saab iga kell!
