Arnaldur Indridasoni kohta võib öelda, et ta on unustatud vana. „Kuivav järv“ ilmus aastal 2004, aga ega sest midagi, parem hilja kui mitte kunagi.

Kriminaaluurija Erlendur, kel on, nagu põhjamaistel politseinikel ikka, kanda ränk taak – tema vend kadus, tütrel on narkosõltuvus, poeg elab kuis juhtub, eksnaisega pole kontakti – ning ainus, mis teda elus hoiab, on töö.

Island on kummaline maa, kus teinekord järved kuivavad. Mistap leitakse liivsesse järvepõhja mattunud laip, mis lebanud seal aastaid, kaelas venekeelsete kirjadega raadiosaatja.

Nõndakaua, kui Erlendur koos kaaslastega rähkleb, üritades aimu saada kes on tapetu – selleks võetakse ette nimekiri kadunud inimestest – pakutakse lugejatele lahenduseni viivat stoorit. Samas on too parallelne lugu ühest küljest selge, teisalt sedavõrd hägune, et pole selge, kes tegelastest järvepõhjas lebab.

Olid ajad, mil hulk lääneriikide noori, olles haaratud kommunismimaaniast (nagu praegu vaimustutakse rohehullusest), lõi sidemeid sotsialistlike riikidega. Soomlased põgenesid Nõukogude Liitu, ent käputäis islandlasi otsustas minna kutse peale õppima DDR-i ehk Ida-Saksamaale, et hiljem uus maailmakord ka saarel maksma panna.

Nagu sotsialistlikkus süsteemis ikka, oli kaks võimalust: kas lbid vooluga kaasa ja saad selle eest premeeritud või ujud vastuvoolu ning satud probleemidesse. Osadel sotsialistlikkel islandlastel läks nii, teistel naa.

„Kuivav järv“ on mõnusalt üles ehitatud, sest minevik ja olevik, mis on värvikalt kirja pandud ning millel on huvitavaid kõrvalliine, jõuavad lugejani vaheldumisi ning saavad kokku alles viimastel lehekülgedel. Põnev on raamat niikuinii, kuid lisaks on lugu voolav ja kergesti loetav ning seetõttu väärt kaaslane ühel vihmasel sügispäeval.

P.S. Kõik Arnaldur Indridasoni raamatud väärivad lugemist.