RAAMATUBLOGI: Kui elukarnevali vestluskaaslaseks on ahv...

Haruki Murakami, „Ainsuse esimene isik“, tõlkinud Maret Nukke, Varrak, 180 lk.

Jaapani menukirjaniku Haruki Murakami väitel kanname me kõik siis karmis maailmas maske.

„Ainsuse esimene isik“ ehk siis „Mina“ koosneb kaheksast pihtimusloost, milles kolmekümnendates aastates meesminategelane meenutab kunagi kogetud kummalisi juhtumeid. Pole selge, kas need on autobiograafilised või väljamõeldud lood, sest autori väitel kanname kõik siin karmis maailmas maske. Siinkohal lähemalt kolmest loost, mis näitavad lähemalt selle raamatu väärtust inimeseks olemise mõistmisel.

Menukirjanik Murakami lumma sattumine on kerge, sest ta kirjutab selgelt ja lihtsalt. Lugeja juhitakse osavalt ja rahulikult tavaradadelt kõrvale. Senikogematut ja ettearvamatut võib kimbatust pelgamata endale vabalt ligi lasta. Autorile usalduslikult järgnedes võid tabada end üllatumas, muigamas, midagi aimamas, tunnetamas, isesuguseid mõtteid mõlgutamas või lihtsalt absurdi maagiat nautimas.

Kõige inetum naine

„Ta oli kõige inetum naine, keda ma kunagi olen tundnud,“ algab lugu „Karneval“ . Mõõt on absoluutne, autor detaile ei kirjelda. Samas möönab, et rääkides inetusest tähendab rääkida ilust. Kui kaunis naine on sageli mures mõne oma kehaosa ilu ebatäiusega ja keskendub miinuspoole varjamisele, siis inetul naisel langeb kehailuga tegelemise mure ära ja ta suunab valgusvihu hoopis positiivsele endas. Muretum olemine, teadagi, laseb ligi rõõmu. Selles loos muudab inetu naise ligitõmbavaks temast kiirgav sügav muusikalembus, mis võib maski alt paljastada hinge. Turvalise maskita oleme paraku kättesaadavad ka deemonile.

Vabadus otsustada, vabadus vastutada

„Ma eksisteerisin tegelikult ainsuse esimeses isikus. Kui ma oleksin teinud kasvõi korra mõne teistsuguse valiku, siis poleks ma ilmselt siin. Aga kelle peegelpilt see seal siis ikkagi oli? „ küsis minategelane endalt teises Murakami loos oma peegelpilti võõristavalt uurides. Midagi on nihkes. Pole justkui õige ülikond. Enda fassaadi takseerimine võib viia eneseanalüüsi oluliste küsimusteni. Asi pole ju ainult vales ülikonna valikus, mis äratuntavalt peeglist vastu vaatab. Millistel otsustamise hetkedel tekib äratundmine, et see polnudki enda tahe? On see moment, kus me märkamatult vastutusest kõrvale hiilime?

Armuigatsuses

„Kohtusin selle vanaldase ahviga…,“ algab seekordne vürtsikas seik „Shinagava ahvi pihtimus“ . Suhe minategelase ja ahvi vahel tundub aga adekvaatne. Kui vestlus sujub, siis pole ju prestiižil, positsioonil või mingitel välistel sulgedel mingit tähtsust, kellega räägitakse. Olgu või ahv. Kontakti loob pigem manipulatsioonivaba siirus. Aga ikkagi ahvi(!?), pihtimusest selgub, et ta on ainulaadne, sest võib armuda ainult naistesse. Ahvimaailma selle olendi armastus lihtsalt ei sobi . Armumine on seega hukule määratud ja lootusetu juba eos. Armastus tähendab ju seotust teisega. Seotuse igatsuses hakkab ta selle aseainena näppama armastatute nimesid tekitades sellega neil ajutisi mälulünki omaenda nime meenutamisel. Tundugu mõte klišeelik, kuid armastuses peitub alati leidmisrõõm ja tihti ka kaotusvalu. Siirusest sündinud maskivaba kontakti ja ka iseenda mõistmise elukestvad otsingud ei jäta vist aga kedagi külmaks.

Olemise tuum creme de la creme

„Creme de la creme“ loos kohtub minategelane täiesti suvalise vanamehega eluhetkel, mil leiab end taaskord keerulistes probleemides. Väljapääsu ei paista ja tunnete rägastikus on siht kadunud. Tuleb maadelda järjekordse paanikahooga. Ennast mõistmata taarub sihikaotanu pingile istuma. Samal hetkel kõnetab segadusse sattunut vanamees absurdsevõitu küsimusega, et kas ta suudab ette kujutada äärejooneta ringi, millel on mitu keset. „See paistab olevat keeruline ülesanne“, kohmab minategelane vastu, mille peale kinnitab vanamees: „Ega selles maailmas polegi midagi väärtuslikku, mida kerge vaevaga kätte saaks. Aga kui oled sellele piisavalt aega ja vaeva pühendanud ja lõpuks vastuseni jõudnud, on see parim asi, mis sinuga elus võib juhtuda - creme de la creme„ ehk „kreemisem kui kreem“, mis tähendab midagi erakordselt head. Ülejäänu on kõik vaid tühi-tähi, mõttetus.“ Ja vanamehe õpetusest selgub, et tahtejõuetu logelemine vastuseid ei anna. Mõistus on antud selleks, et mõelda keerulisi mõtteid. Vastutasuks pakub elu kreemisemat kreemi.

Need olid vaid üksikud vürtsikad seigad seekordselt Murakamilt. Ongi põnev, et reaalsuse ja ebareaalsuse eristamise piir ka autori enda elubiograafilisel näitelaval kui maskides karnevalil on jäetud lugeja otsustada.Salapäras ja kahtlustes elamine ning armastuse igatsus seob ja ühendab aga meid kõiki. Murakami järgi peitub iga maski taga nii ingel kui deemon. Just sellised me elukarnevalil olemegi.