RAAMATUBLOGI: Vana kaardivägi on surnud. Meie oleme viimased. Meid hävitatakse. Ihuväge, vaimutuld ühteviisi matab muld...
Arthur Koestler, „Keskpäevapimedus. Pühendatud“, tõlkinud Katrin Kiik ja Udo Uibo, Postimees kirjastus, 366 lk.
Kahetsusväärselt on juhtunud nii, et Arthur Koestleri suurepärased teosed „Keskpäevapimedus“ ja „Pühendatud“ on siinkirjutajale ehk David Vseviovi raadioajalootunni „Müstiline Venemaa“ andunud austajale kahe silma vahele jäänud. Mõlemad ilmusid Loomingu Raamatukogus aastal 1995 ja pidanuks juba sealtmaalt või vähemalt järelturult riiulil olema, aga teinekord teeb elu kummalisi keerdkäike. Aga see selleks...
Paralleelid sarjaga „Müstiline Venemaa“ on Koestleri raamatu(te)l ilmselgelt olemas, sest teineteist täiendatakse. Ühelt poolt on eelkõige „Keskpäevapimedus“ täienduseks Vseviovi loengutele, teisalt aitavad Vseviovi jututunnid Nõukogude Liidu mõrvarlikust minevikust paremini mõista raamatus esitatud draamat, muutes ilukirjanduse reaalsuseks ehk ajalooks.
Stalini Venemaal on käimas 1930-ndad ja näidisprotsessid ehk vana kommunistlikku kaardiväe hävitamine. Miks seda tehti, on pikem jutt, aga ühel hetkel tegi Vseviov selle kuulajatele prillikivina selgeks.
- - -
Kongi uks Rubašovi selja taga kolksatas kinni... Tund aega tagasi, kui kaks Siseasjade Rahvakomissariaadi ametimeest ukse taga prõmmisid, et teda arreteerida, oli Rubašov parajasti unes näinud, et teda tullakse arreteerima... „Niisiis nad lasevad sind maha,“ ütles ta iseendale. „Vana kaardivägi on surnud. Meie oleme viimased. Meid hävitatakse. Ihuväge, vaimutuld ühteviisi matab muld...“
- - -
Rubašov on eliitkommunist, rahvakomissari tasemel, kõrge lennuga diplomaat, kes jõuliselt ning südametult ja süütundeta on hukka saatnud nii mõnegi inimese. Ikka põhimõttel, et kui metsa raiutakse ehk õnnist maailma ehitatakse, siis laastud ikka lendavad. Ja nüüd on ta vangikongis ning dilemma ees. Samavõrd, kui tema tuleviku nimel teisi hukka saatis, peab ta nüüd mõistma, et tema avalik kohtuprotsess, millele järgneb mahalaskmine, aitab samuti uue maailma loomisele kaasa.
- - -
„Teie ülesanne, seltsimees Rubašov, on vältida kaastunnet ja haletsust. Kaastunne ja haletsus opositsiooni vastu on ohtlik. Seltsimees Rubašov, ma loodan, et te saite aru, mis ülesande on Partei teile andnud.“
„Ma saan aru.“
„Pidage silmas, et Partei ei paku teile selle eest mingit tasu. Nii mõnigi süüdistatav on pandud alistuma füüsilise surve abil. Teised jälle lubadustega neile pea otsa jätta – või nende sugulastele, kes olid pantvangidena meile kätte jäänud. Teiega, seltsimees Rubašov, me kauplema ei hakka ja ei luba midagi. Partei lubab ainult üht: pärast võitu, ühel päeval, kui see enam kahju ei tee, avaldatakse salaarhiivi materjalid trükis. Siis saab maailm teada, mis oli selle nukuteatrietenduse taga – nagu teise seda nimetasite – mida me pidime talle vastavalt ajaloo osaraamatule etendama...“
- - -
George Orwell nimetas Koestlerit, Ungari juudi päritolu Briti kirjanikku ja pühendunud antifašist, oma ajastu silmapaistvaimaks isiksuseks. „Keskpäevapimedust“, mis ilmus 1940. aastal, peetakse 20. sajandi üheks parimaks poliitiliseks romaaniks, mis on mõjukuselt võrreldav Kafka „Protsessi“ ning Orwelli teostega „Loomade farm“ ja „1984“.
Raamatu pealkiri viitab lõigule Piibli Iiobi raamatust: „Et nad päevaajal kohtaksid pimedust ja lõunaajal kobaksid otsekui öösel.“
Ühest küljest üllatav, kuidas autor suutis nõnda täpselt tabada, mil moel Stalin vanade bolševike hävitamist läbi viis, mis sellele eelnes ja järgnes, ent teisalt oli ta ka ise Prantsmaal arreteeritud kommunistliku tegevuse eest ja elas läbi „kafkalikud sündmused“, nagu ta nimetas nelja kuud Püreneede koonduslaagris ja hilisemat järjepidevat ahistamist politsei poolt. „Lõpetasin romaani tundidel, mis jäid ülekuulamiste ja korteri läbiotsimiste vahele, pidevas hirmus, et mind jälle vahistatakse ja raamatu „Keskpäevapimedus“ käsikiri konfiskeeritakse,“ meenutas Koestler.
„Pühendatud“ on seevastu autobiograafiline lühiromaan, milles Koestler selgitab, miks temast sai kommunist ning kuidas ta Nõukogude Liidu lummusest vabanes.
„Nõukogude müüdi narkoos on sama visa ja seda on sama raske ravida nagu igasugust muud maaniat või ismi. Pärast Raisatud Nädalalõppu Utoopias on kange tahtmine saada veel vähemalt üks piisk, isegi kui jook on lahjendatud ja müügil vale sildi all. Ja Komiterni ideaalide mustal turul leidub alati uusi silte. Komintern teeb loosungitega äri nagu salaviinakaupmees võltsitud alkoholiga, ja mida lihtsameelsem on külastaja, seda kergemini saab temast ideoloogilise puskari ohver, mida müüakse rahu, demokraatia, progressi või mistahes muu kaubamärgi all.“”
