RAAMATUBLOGI: Briti külakrimka Rootsi stiilis ehk kuidas tappa antiigiäritsejat kaks korda

Anders de la Motte ja Mans Nilsson, „Antiigikaupmehe surm“, tõlkinud Kadri Papp, 400 lk, Varrak.

Jäädes endiselt kindlaks sellele, et Anders de la Motte parimad teosed on triloogia „[Geim]“, „[Bubble]“ ja „[Buzz]“ ning sellele järgnenud „MemoRandom“ ja „UltiMatum“, ent tema nelja aastaaja sari „Skane kvartett“ ja Mans Nilssoniga kahasse kirjutet „Österleni mõrvade“ raamatud on samuti kaugelt üle keskmise ning peaks jõudma iga krimkafänni lugemislauale.

Kui duo eelmine teos „Maakleri surm“ ei tekitanud küsimusi, siis „Antiigikaupmehe surm“ küll. Et miks peaks autorite seas olema Mans Nilson? Samas las ta olla. Võib arvata, et Rootsi tuntud koomik on loonud lahedad tegelaskujud alates Österlenis puhkusel viibivast kriminaalkomissarist Peter Vinstonist, tema sardiine nõudvast kassist (või kassidest), tütrest, eksabikaasast, tema uuest elukaaslaest ja teistest värvikatest kujudest, kes raamatuid ilmestavad.

Aga muidu on „Antiigikaupmehe surm“ igati reeglite kohaselt kirjutatud traditsiooniline Briti külakrimka, mille tegevus on lihtsat üle viidud Rootsi kolkasse.

Peategelasteks on kogenud Vinston ja külapolitseinik Tove Esping, kes üritab igati vanemast kolleegist üle olla, juhmid riigivõimuesindajad, kes ainult segavad, elu nautiv politseiboss, Österleni rahvas, kes elab oma elu ning antiigikaupmehed, kes ei elavad omas maailmas, kus kehtivad justkui teised seadused.

Tuntud ja skandaalne antiigiäritseja tapetakse, ja tapetakse veelkord. Mõistagi, ta saab, tegutsedes jõhkralt ja häbematult, hindamatu Hiina kausikese omanikuks, ent kas ainuüksi kausike on põhjus, miks ta teise ilma saadetakse, kusjuures kaks korda?

Tuleb tunnistada, et Vinston on nõksa parem kui Hercule Poirot, vähemalt lõpukõne pidamises. Ehk siis ta võtab seltskonna kokku, nagu maailma kuulsaim belglasest detektiiv ning hakkab otsast pihta kuni kuulutab välja mõrvari. Vinstoni kõne on selge ja arusaadav, koos kõikide viidetega ning lugeja saab selle põhjal läbi käia taaskord kogu raamatu algusest lõpuni ning midagi ei jää arusaamatuks.

Lõpetuseks: kui krimikirjanduse fänn soovib laia haaret ning lugeda kõike, mis pakutakse, võtab ta aeg-ajalt kätte ka Briti traditsioonilise krimka, ent see ei tähenda, et autor peaks esindama Suurbritanniat ja tegevus toimuma saareriigis. De la Motte pole mingil juhul brittidest kehvem.